Didomestic. Cada casa es un teatro

Mäetagused

This paper studies further the idea expressed by Paul Claval about landscape as a playground. For a decade, scholars have wondered whether games such as geocaching could be used if not in planning, then at least in getting feedback about people’s landscape preferences. This paper studies the role of geocaching in landscape changes through three lenses: geocaching as consumption of nature’s contribution to people, as influence on the environment, and as place making. The author concludes that, first, landscape can indeed serve as a playground and let the players inscribe on its layers of meaning understandable only for the dedicated (initiated). Second, the hope for getting feedback about preferences will probably fail, as the players care more about the contents of the game, but at the same time we could get insights into the preferences of the player communities. Finally, the game allows for recreating and remembering places and telling stories.

Keel ja Kirjandus, 2015

Aga kass ei puutunud hiirt. Tüdruk hõikas koera: "Koer, tule püüa kassi, sest kass ei püüa hiirt, hiir ei söö herneid ära ja herned ei lähe kotti!" Aga koer kassi ei puutunud. Siis hõikas tüdruk vitsa: "Vitsad, tulge pekske koera, sest koer ei püüa kassi, kass ei söö hiirt, hiir ei söö herneid ja herned ei lähe kotti!" Aga vits ei peksnud koera. Tüdruk hõikas kitse: "Kits, kits, tule ruttu, tule söö vitsad ära, sest vitsad ei peksa koera, koer ei puutu kassi, kass ei söö hiirt, hiir ei söö herneid, ja herned ei lähe kotti!" Noh, kits tuleb, aga vitsa ära ei söö. Siis tüdruk hõikas hunti: "Hunt, hunt, tule söö kits ära, sest et kits ei söö vitsa, sest vits ei peksa koera, koer ei aja kassi taga, kass ei söö hiirt, hiir ei söö herneid ja herned ei lähe kotti!" Aga hunt ei puutunud kitse. Siis tüdruk hõikas karu: "Karu, tule ruttu! Tule söö hunt ära, sest hunt ei söö kitse ära, kits ei söö vitsa, vits ei peksa koera, koer ei aja kassi taga, kass ei söö hiirt ära, hiir ei söö herneid ja herned ei lähe kotti!" Siis tuli karu, murdis hundi maha. Aga hunt sõi kitse ära, kits sõi vitsa ära, vits peksis koera, koer ajas kassi taga, kass sõi hiire ära, hiir sõi herned ära, herned läksid kotti ja tüdruk läks koju.

2007

2017

2010

Sissejuhatus Küllap on aja erinevat kulgu kogenud iga inimene: mõnikord tundub aeg mööduvat tohutu kiirusega, teinekord seisaks ta justkui paigal. Seda kogemust väljendab näiteks Setumaalt pärit jutt tüübist "Sõbrad elus ja surmas" (ATU 470): Elli ütskõrd kats sõpra, nimä olle olnu väiga sõbrah. Üts sõbõr kuuli ar, a"a tõnõ sõbõr ka elli munõ aastaga, ni naas naist võtma. Noh ni timä läts kerigu mano laulatama, a"a mõrsät olõs vil tulnu. No midägi tettä olõs, ni läts sõbra kääpä pääle, timä kummard sääl, ni saie kui et kohe üte maja mano, lät sisse ni kaes: uma sõbõr. Timä teret, ni naksi katõkeske juttu ajama, ni sõbõr võtt topsi, ni pand sinnä lilli sisse, säält naas tsilkuma magusat viina. Timä tuu jeie ar, ni sõbõr pand vil, seen jeie, koon jeie kolm topsi täut. Ni viimäteh läts vällä, ni saie jal maa pääle. No läts timä kerkohe, a"a olõi kui tuu kotus-rahvas võõras. No uuriti vällä, õt sinnä om kolmsada aastakka tagasi, ku om kaonu sääne miis. 1 Ajaga puutub kokku iga inimene. Aeg on universaalne kategooria, see on fundamentaalne mõiste, mõiste, mida ei saa defineerida väljaspool teda ennast, aeg on ka keeleline entiteet (Veidemann 2002: 9). Ka meie esivanematel oli oma ettekujutus aja kulgemisest. Varasemast ajast pärinevad muinasjutud peegeldavad niihästi muistset ajakogemust kui ka ajas muutuvat ajatunnetust ja-poeetikat erinevatel ajalooperioodidel. Möödunud aegade inimeste ajatunnetusest annavad meile tänapäeval aimu meieni jõudnud folklooritekstid, millest saab välja lugeda varasemat arusaama ajasttõsi küll, seda juba omakorda paratamatult tõlgendades, mis muudab saadud info mitmeastmelisena edasiantuks koos sinna sisse kodeeritud vigade ja ebatäpsustega. See kõik, mida me möödunud aegade rahvaluule jm tähendusest arvame, saab ikkagi olla ainult ja alati tõlgendus ning oletus.

Mäetagused, 2007

Kõik sai alguse 2006. aasta märtsi algul tulnud elektronkirjast, mille saatjaks oli keegi doktor professor Gerelbaatar, sisuks aga kutse augustis Ulaanbaataris toimuvale Munkhtengeri-uuringute konverentsile. Et konverentsikutseid tuleb viimasel ajal kõikjalt maailmast, oleksin selle võib-olla hooletult üle vaadanud ja siis unustanud, kuid silma hakkasid read: "Devoted to the 800th Anniversary of the Yeke Mongol Ulus (Great Mongolian State 1206-2006)." Need tuletasid meelde lapsepõlvest tuttava Vassili Jani mongoli vallutajate teemalise triloogia, hilisemas elus loetud Issai Kalašnikovi Julma sajandi ning teadustööde jaoks uuritud Dansan Lubsani Altan tobč y ehk Kuldse loo. Et meie idapoolsete hõimurahvaste, eriti aga šamanismi uurimisel, ei saa mööda vaadata ka mongolitest, olin üht-teist lugenud nii nende elu-olu kui ka ajaloo kohta. See oli vist eelaimdus, mis sundis mind veebruari esimestel kärekülmadel päevadel Moskvas minema spetsiaalselt tagasi poodi, et osta raamat, mis sisaldas Nikolai Bitšurini (isa Jakinfi) hiina allikate põhjal koostatud uurimust neljast esimesest Tšingise dünastia khaanist ning mongolitega seotud väljavõtteid Plano Carpini, Wilhelm de Rubrucki ja Marco Polo reisidest. Võtsin selle nüüd kapist ja otsisin üles vastava koha: 1206. Bing-yini esimene suvi. Kogunud Ononi ülemjooksul kokku kõik vürstid ja ametnikud, pani Tšingis välja üheksa valget lippu ja asus imperaatori (khaani) troonile. Vürstid ja ametnikud andsid talle nimetuse Tšingiskhaan. See oli Gyini dünastia kuues suvi, Tai-huo valitsemise aasta. (Mongolite ajalugu: 35-36). Mongoli riigi aastapäevaga oli kõik selge. Järgnes küsimus, mis on munkhtenger. Sõna teise poole tõlkimine polnud raske, sest teadsin, et tenger on taevas. Aga mida tähendas munkh selle ees? Vähese vaevaga leidsin internetist, et munkh, mongoli keeli õieti ìθíõ, tähendab igavest. Seega igavene taevas või ka igavene sinitaevasìθíõ õθõ òýíãýð. Niisiis oli konverents pühendatud mongolite vana usundi uurimisele. Selle usundi uurimisele, mis Tšingiskhaani vallutuste abil sai tuttavaks suurele osale Euraasia elanikkonnast. Teatavasti ei jõudnud mongoli http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr37/mongoolia.pdf

MedieKultur: Journal of Media and Communication Research, 1999

Mäetagused, 2003

Millega võiks õigustada arutlemist regilaulude mütoloogiliste motiivide üle? Ühest küljest on selleks suurenenud huvi regilaulu kui sellise vastu üldse, mida näitas kas või viimase selleteemalise konverentsi rahvast täis saal. Teisest küljest on vastavaid käsitlusi suhteliselt vähe ja needki (peamiselt Soome teadlaste töödes leiduvad) püüavad näidata pigem ühe või teise motiivi algupära ja sünniaega kui vaadelda neid tähendusi muutvate poeetiliste väljendustena muutlikul usundilisel taustal. Paradoksaalsel kombel avab just loobumine regilaulu motiivide käsitamisest esivanemate kindla tähendusega sõnumitena tee nende tähenduslikkuse mõistmiseks, luues eeldused nende potentsiaalse mitmemõttelisuse ja polüfunktsionaalsuse möönmisele. Alles siis, kui näeme motiive selliste tekstidetailidena, võime hakata küsima nende kasutamis-ja ümbertegemisvõimaluste kohta. Kas on üldse mõtet rääkida motiividest? Kuna võime regilaulude motiive pidada laulude koostamise kognitiivseteks üksusteks, on selge, et need pole olnud ega saa olema regilaulu uurimise "ideaalsed tüübid", mille piiritlemine ja kirjeldamine võimaldaks öelda "kogu tõe" nii tekstide kui ka esituste kohta. Vastavalt vajadustele tunnetas laulik motiive kas suuremate või väiksemate meetrilise allstruktuuriga sõnakooslustena. Minu arvates on just see "vastavalt vajadusele" kiviks, mille otsa paratamatult komistab iga teooria, mis tahab sedalaadi tekstiloomise komponente liigitada ja mõõta. Nagu kirjanduslikud ja rahvaluuležanrid, nii on ka motiivid, teemad ja vormelid praktilistest vajadustest lähtuva liigitussüsteemi loomiseks kasutatavad põhimõtted, mida B. Croce võrdles raamatute korrastamisega formaadi, autorite, teemade jt tunnuste või omaduste järgi. Ta lisas: Mida te aga kostaksite selle peale, kui keegi asuks tõemeeli uurima, missugused kirjanduslikud seaduspärasused avalduvad teostes, mis kuuluvad rubriiki varia või miscellanea, Aldo Manuzio või Bodoni sarja, A-või B-riiulile-neisse täiesti suhttp://haldjas.folklore.ee/tagused/nr24/lintrop.pdf

1996

Paar sammukest. Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat, 2012