Virumaa muinasjutud: tõe ja reaalsuse piirimail

Paar sammukest. Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat, 2016

Muinasjutte on reklaamides hõlpus kasutada nende üldise teatuse tõttu. Nii kasutas Eesti 2002. aasta Eurovisiooni lauluvõistlust korraldades võistluse vaheklippides korraldajamaa reklaamimiseks tuntud muinasjutusüžeede põhjal loodud "piltpostkaarte" ehk reklaame. Artiklis analüüsitakse aastatel 2002-2012 Eesti parimate reklaamide konkursile "Kuldmuna" esitatud reklaame, milles on kasutatud otseseid muinasjutumotiive-nn muinasjutureklaame. Paljud neist jälgivad struktuuri, milles muinasjutulaadne situatsioon katkestatakse reklaamlausega ning lõpukaadrites esitletakse reklaamitavat toodet uues kontekstis. Sageli esitatakse reklaamis vastandus-muinasjutt muutub ebatõeks, isegi tervet muinasjutusüžeed, ideed või muinasjutus esitatud maailmavaadet võib käsitada valena. Vaadeldud reklaamide põhjal võib ometi näha, et kuigi muinasjutureklaamid tavatsevad muinasjutule kui mõttelaadile pigem vastanduda, kasutatakse neis sõnumi edastamiseks üsna samasuguseid vahendeid, kasutatud on mitmeid muinasjutule tunnuslikke tegelasrolle, struktuuri ja motiive.

Keel ja Kirjandus/Keel ja kirjandus, 2024

Protokollid ei jutusta lugusid, vaid jäädvustavad sündmusi võimalikult objektiiv selt ja kiretult, lihtsas keelelises vormis ja ilma protokollija isikliku hoiakuta. Mõnes mõttes on protokoll jutustuse vastand. Seetõttu pole üllatav, et ehkki mitteilu kirjanduslikke tekste kasutatakse varauusaegse kirjanduse uurimisel juba ammu, ei ole tollaseid protokolle kui jutustavat tekstivormi peaaegu uuritud, kui jätta kõrvale mõni neis esinev luuletekst. Ometi pakuvad protokollid oma varauusaegsel kujul palju võimalusi kirjanduslikuks ja eriti narratoloogiliseks uurimistööks, sest need ei piirdu istungite ja koosolekute käigus tehtud märkmetega, vaid sisaldavad ka kombi natsiooni eri tekstidest, sealhulgas näiteks ametlike saatkondade lähetusaruannetest. Protokollid moodustavad märkimisväärse osa varasel uusajal kirjapandust. Eel kõige on säilinud linnamagistraatide, maapäevade ja kohtute protokollid, paljud neist nii mustandi kui ka puhtandina, milles tekstid osalt kattuvad. Kirjalikustumise ja õiguslikustamise edenedes protokolliti kõikvõimalike ametkondade koosolekuid ja läbirääkimisi üha sagedamini ja põhjalikumalt. Protokoll tungis oma jäädvustava funktsiooni tõttu kõikjale ning muutus juriidiliselt üha kaalukamaks. Peale üksikute erandite on protokollid käsitsi kirjutatud, mistõttu just mustandeid on kiirustava, soditud kirjutamisviisi, sageli ka ulatuslike paranduste, kustutamiste ja täienduste tõttu tihti keeruline lugeda. Käesoleva artikli eesmärk on esile tõsta Eestimaa rüütelkonna sekretäri Caspar Meyeri aastatel 1634-1653 kirja pandud protokollide põhjal juhtumiuuringu vormis protokolližanri kirjanduslikku, narratoloogilist potentsiaali, mille toel mõista ja tõl gendada neis leiduvat tõsielu peegeldavat lugu balti elulaadist (sks Lebenswelt). Pole kahtlust, et protokollides on jäädvustatud tegelik, mitte väljamõeldud "balti maailm". Seda enam pakub huvi kujutamisviis: millises keeleregistris ja vormis protokollijast sekretär ning teda järgides ümberkirjutaja sündmuse esitas ning kas ja milliseid nar ratiivi elemente ta seejuures kasutas. Artikli avaosas vaatlen lähemalt protokolli ja aruande mõistet ja uurimislugu just saksakeelses kultuuriruumis, lähtudes asjaolust, et varauusaegne mitmekeelne Tallinn oli hoolimata kuulumisest Rootsi ülemvõimu alla domineerivalt saksakeelse asjaajamiskultuuriga linn. Seejärel käsitlen Eestimaa rüütelkonna sekretäri Caspar Meyerit kui kirjameest ja autorit ning tema kirja pandud protokolle, keskendudes nendes leiduvate jutustavate struktuuride analüüsile. Näidete valikul pööran tähele panu ka sellele, kuidas protokolli autor kujutab ametlikus tekstis iseennast.

Keel ja Kirjandus, 2015

Aga kass ei puutunud hiirt. Tüdruk hõikas koera: "Koer, tule püüa kassi, sest kass ei püüa hiirt, hiir ei söö herneid ära ja herned ei lähe kotti!" Aga koer kassi ei puutunud. Siis hõikas tüdruk vitsa: "Vitsad, tulge pekske koera, sest koer ei püüa kassi, kass ei söö hiirt, hiir ei söö herneid ja herned ei lähe kotti!" Aga vits ei peksnud koera. Tüdruk hõikas kitse: "Kits, kits, tule ruttu, tule söö vitsad ära, sest vitsad ei peksa koera, koer ei puutu kassi, kass ei söö hiirt, hiir ei söö herneid, ja herned ei lähe kotti!" Noh, kits tuleb, aga vitsa ära ei söö. Siis tüdruk hõikas hunti: "Hunt, hunt, tule söö kits ära, sest et kits ei söö vitsa, sest vits ei peksa koera, koer ei aja kassi taga, kass ei söö hiirt, hiir ei söö herneid ja herned ei lähe kotti!" Aga hunt ei puutunud kitse. Siis tüdruk hõikas karu: "Karu, tule ruttu! Tule söö hunt ära, sest hunt ei söö kitse ära, kits ei söö vitsa, vits ei peksa koera, koer ei aja kassi taga, kass ei söö hiirt ära, hiir ei söö herneid ja herned ei lähe kotti!" Siis tuli karu, murdis hundi maha. Aga hunt sõi kitse ära, kits sõi vitsa ära, vits peksis koera, koer ajas kassi taga, kass sõi hiire ära, hiir sõi herned ära, herned läksid kotti ja tüdruk läks koju.

2018

Tõejärgsuse mõistet kasutatakse enamasti moraliseerivalt ja irooniliselt, naeruvääristamaks erinevaid irratsionaalseid retoorilisi praktikaid, kuidas väidetele omistatakse tõeväärtust ning omandatakse seeläbi uskumusi n-ö faktidest hoolimata. Käesolevat ajastut iseloomustavate tähendusloomepraktikate puhul on täpsem rääkida pigem uustõest, väga mitmekesiste õigustusviiside vohamisest subkulutuuriti (nt ühismeedia „kajakambrid“, alternatiivmeedia jms). Nagu on õigesti tähele pandud, kujundavad säärased retoorilised praktikad üha rohkem ka poliitilisi jõujooni maailmas. Artiklis keskendun küsimusele, milles seisneb tõejärgsus kui omaksvõetud intellektuaalne hoiak. Erinevalt erinevate tõdede kemplusväljast seisneb antud hoiak, mis ulatub tagasi vähemalt antiikaja skeptikuteni, otsustamatuses, väidetele tõesuse omistamisest loobumises. Kasvõi kulunud relativismi paradoksi abil on lihtne näidata, et antud hoiak ei saa olla täiesti järjekindel ja kogu inimelu läbistav, näiteks sõelume arg...

2010

Sissejuhatus Küllap on aja erinevat kulgu kogenud iga inimene: mõnikord tundub aeg mööduvat tohutu kiirusega, teinekord seisaks ta justkui paigal. Seda kogemust väljendab näiteks Setumaalt pärit jutt tüübist "Sõbrad elus ja surmas" (ATU 470): Elli ütskõrd kats sõpra, nimä olle olnu väiga sõbrah. Üts sõbõr kuuli ar, a"a tõnõ sõbõr ka elli munõ aastaga, ni naas naist võtma. Noh ni timä läts kerigu mano laulatama, a"a mõrsät olõs vil tulnu. No midägi tettä olõs, ni läts sõbra kääpä pääle, timä kummard sääl, ni saie kui et kohe üte maja mano, lät sisse ni kaes: uma sõbõr. Timä teret, ni naksi katõkeske juttu ajama, ni sõbõr võtt topsi, ni pand sinnä lilli sisse, säält naas tsilkuma magusat viina. Timä tuu jeie ar, ni sõbõr pand vil, seen jeie, koon jeie kolm topsi täut. Ni viimäteh läts vällä, ni saie jal maa pääle. No läts timä kerkohe, a"a olõi kui tuu kotus-rahvas võõras. No uuriti vällä, õt sinnä om kolmsada aastakka tagasi, ku om kaonu sääne miis. 1 Ajaga puutub kokku iga inimene. Aeg on universaalne kategooria, see on fundamentaalne mõiste, mõiste, mida ei saa defineerida väljaspool teda ennast, aeg on ka keeleline entiteet (Veidemann 2002: 9). Ka meie esivanematel oli oma ettekujutus aja kulgemisest. Varasemast ajast pärinevad muinasjutud peegeldavad niihästi muistset ajakogemust kui ka ajas muutuvat ajatunnetust ja-poeetikat erinevatel ajalooperioodidel. Möödunud aegade inimeste ajatunnetusest annavad meile tänapäeval aimu meieni jõudnud folklooritekstid, millest saab välja lugeda varasemat arusaama ajasttõsi küll, seda juba omakorda paratamatult tõlgendades, mis muudab saadud info mitmeastmelisena edasiantuks koos sinna sisse kodeeritud vigade ja ebatäpsustega. See kõik, mida me möödunud aegade rahvaluule jm tähendusest arvame, saab ikkagi olla ainult ja alati tõlgendus ning oletus.