Aju venoossete siinuste tromboos

Eesti Arst, 2014

Mäetagused, 2007

Kõik sai alguse 2006. aasta märtsi algul tulnud elektronkirjast, mille saatjaks oli keegi doktor professor Gerelbaatar, sisuks aga kutse augustis Ulaanbaataris toimuvale Munkhtengeri-uuringute konverentsile. Et konverentsikutseid tuleb viimasel ajal kõikjalt maailmast, oleksin selle võib-olla hooletult üle vaadanud ja siis unustanud, kuid silma hakkasid read: "Devoted to the 800th Anniversary of the Yeke Mongol Ulus (Great Mongolian State 1206-2006)." Need tuletasid meelde lapsepõlvest tuttava Vassili Jani mongoli vallutajate teemalise triloogia, hilisemas elus loetud Issai Kalašnikovi Julma sajandi ning teadustööde jaoks uuritud Dansan Lubsani Altan tobč y ehk Kuldse loo. Et meie idapoolsete hõimurahvaste, eriti aga šamanismi uurimisel, ei saa mööda vaadata ka mongolitest, olin üht-teist lugenud nii nende elu-olu kui ka ajaloo kohta. See oli vist eelaimdus, mis sundis mind veebruari esimestel kärekülmadel päevadel Moskvas minema spetsiaalselt tagasi poodi, et osta raamat, mis sisaldas Nikolai Bitšurini (isa Jakinfi) hiina allikate põhjal koostatud uurimust neljast esimesest Tšingise dünastia khaanist ning mongolitega seotud väljavõtteid Plano Carpini, Wilhelm de Rubrucki ja Marco Polo reisidest. Võtsin selle nüüd kapist ja otsisin üles vastava koha: 1206. Bing-yini esimene suvi. Kogunud Ononi ülemjooksul kokku kõik vürstid ja ametnikud, pani Tšingis välja üheksa valget lippu ja asus imperaatori (khaani) troonile. Vürstid ja ametnikud andsid talle nimetuse Tšingiskhaan. See oli Gyini dünastia kuues suvi, Tai-huo valitsemise aasta. (Mongolite ajalugu: 35-36). Mongoli riigi aastapäevaga oli kõik selge. Järgnes küsimus, mis on munkhtenger. Sõna teise poole tõlkimine polnud raske, sest teadsin, et tenger on taevas. Aga mida tähendas munkh selle ees? Vähese vaevaga leidsin internetist, et munkh, mongoli keeli õieti ìθíõ, tähendab igavest. Seega igavene taevas või ka igavene sinitaevasìθíõ õθõ òýíãýð. Niisiis oli konverents pühendatud mongolite vana usundi uurimisele. Selle usundi uurimisele, mis Tšingiskhaani vallutuste abil sai tuttavaks suurele osale Euraasia elanikkonnast. Teatavasti ei jõudnud mongoli http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr37/mongoolia.pdf

2012

Karbamasepiini, fenobarbitaali, fenutoiini, primidooni, okskarbasepiini, lamotrigiini ja naatriumvalproaadi pikaajaline kasutamine on seotud luutiheduse vahenemisega, mis voib viia osteopeenia, osteoporoosi ja luumurdude tekkeni. Eesti Arst 2012; 91(5):253–255

Mäetagused, 1996

võib pidada viimaseks suureks nganassaani shamaaniks. Tema isa Djuhade Kosterkin sai laialdaselt tuntuks tänu Andrei Popovile, kes oma 1936. aastal ilmunud raamatu "Tavgitsõ" ühe peatüki pühendas nganassaani shamanismile. Selles kasutatud materjal pärines valdavalt Djuhadelt. Tema kutsumusnägemusi ja puhta koja rituaali kirjeldust on kas osaliselt või tervikuna tsiteerinud paljud teadlased, teiste hulgas ka M. Eliade (vt. Eliade 1974: 38-42). Räägiti, et enne Tubjaku sündi surnud kõik Djuhade poeglapsed imikueas. Kui Djuhade esimene naine (tal oli kolm naist) taas käima peal oli, ennustanud Djuhade, et nüüd sünnib poeg, kes teistele poegadele elutee avab. Tubjaku sündinud "särgis". Nimi anti talle kaelal oleva nööbikujulise sünnimärgi järgi. Djuhade ennustus osutus õigeks, sest pärast Tubjakut sünnitasid naised talle veel poegi. Aastaid elas Tubjaku tundras küti, kalamehe, põdrakasvataja ja praktiseeriva shamaanina. 40-te aastate lõpus, kui kohalikud võimud alustasid aktiivset shamanismi likvideerimise poliitikat, arreteeriti ta ja mõisteti laagrisse "ametiseisundi kuritarvitamise" ettekäändel, s.o. mitte sellepärast, et ta oli shamaan, vaid sellepärast, et ta võttis oma töö eest tasu. Pärast vangist vabanemist jätkas Tubjaku loitsimist. Ametivõimud teda rohkem ei tülitanud.

Eesti Arst, 2015

Mäetagused, 1999

Mäetagused, 2010

Artikkel käsitleb 17. sajandi meditsiiniteadlase Johannes Raicuse töid, keskendudes tema Tartus valminud tööle Disputatio physico-medica votiva e"j ƒšrwa surgenti jam Dorpati novo collegio regio, mille üle väitles Tartu gümnaasiumis tulevane Academia Gustaviana teoloogiatudeng Petrus Turdinus. Vaadeldes seda disputatsiooni eesistuja ja väitleja muude tööde taustal, ilmneb, et kõnealuse kirjutise autor on kindlalt arstiteadlane Johannes Raicus. Tema käsitlus Tartu linnast ja Paracelsuse ideede edasiarendamine on üsna omapärane. Disputatio physico-medica votiva ... eristub nii Academia Gustaviana aegsetest Tartut käsitlevatest teostest kui ka tollastest arsti-ja loodusteaduslikest töödest, olles sel moel omalaadseks nähtuseks Tartu 17. sajandist pärinevate teadustööde seas. Märksõnad: esimene meditsiiniline ja loodusteaduslik teadustöö Tartu kohta, Johannes Raicus, rootsiaegse Tartu gümnaasiumi rajamisest ja tegevusest, uuemad meditsiiniideed Tartus 17. sajandil Sissejuhatus Käesoleva artikli eesmärk on käsitleda Tartu gümnaasiumis 1631. aastal kaitstud disputatsiooni Disputatio physico-medica votiva e"j ƒšrwa surgenti jam Dorpati novo collegio regio (Loodusteaduslik-meditsiiniline votiivdisputatsioon pühenduseks Tartus juba kerkivale uuele kuninglikule kolleegiumile).Väitekirja eesistujaks oli arstiteadlane Johannes Raicus (u 1580-1632), kellest pidi saama tulevase Tartu ülikooli esimene meditsiiniprofessor. Disputatsiooni üle väitles 1631. aasta 26. märtsil Petrus Turdinus (1609-1653), kes oli Uppsala ülikoolis olnud teoloogiatudeng, ning jätkas õpinguid usuteaduse alal hiljem ka Tartu ülikoolis. Töö on trükitud Riias Gerhard Schröderi trükikojas. Artiklis käsitletakse Disputatio physico-medica votiva… valmimist mõjutanud tegureid ning disputatsiooni vaadeldakse nii Johannes Raicuse kui ka Petrus Turdinuse teiste tööde taustal, selgitamaks muuhulgas vaatluse all http://www.folklore.ee/tagused/nr45/rein.pdf

folklore.ee

Artikkel käsitleb 17. sajandi meditsiiniteadlase Johannes Raicuse töid, keskendudes tema Tartus valminud tööle Disputatio physico-medica votiva e"j ƒšrwa surgenti jam Dorpati novo collegio regio, mille üle väitles Tartu gümnaasiumis tulevane Academia Gustaviana teoloogiatudeng Petrus Turdinus. Vaadeldes seda disputatsiooni eesistuja ja väitleja muude tööde taustal, ilmneb, et kõnealuse kirjutise autor on kindlalt arstiteadlane Johannes Raicus. Tema käsitlus Tartu linnast ja Paracelsuse ideede edasiarendamine on üsna omapärane. Disputatio physico-medica votiva ... eristub nii Academia Gustaviana aegsetest Tartut käsitlevatest teostest kui ka tollastest arsti-ja loodusteaduslikest töödest, olles sel moel omalaadseks nähtuseks Tartu 17. sajandist pärinevate teadustööde seas. Märksõnad: esimene meditsiiniline ja loodusteaduslik teadustöö Tartu kohta, Johannes Raicus, rootsiaegse Tartu gümnaasiumi rajamisest ja tegevusest, uuemad meditsiiniideed Tartus 17. sajandil Sissejuhatus Käesoleva artikli eesmärk on käsitleda Tartu gümnaasiumis 1631. aastal kaitstud disputatsiooni Disputatio physico-medica votiva e"j ƒšrwa surgenti jam Dorpati novo collegio regio (Loodusteaduslik-meditsiiniline votiivdisputatsioon pühenduseks Tartus juba kerkivale uuele kuninglikule kolleegiumile).Väitekirja eesistujaks oli arstiteadlane Johannes Raicus (u 1580-1632), kellest pidi saama tulevase Tartu ülikooli esimene meditsiiniprofessor. Disputatsiooni üle väitles 1631. aasta 26. märtsil Petrus Turdinus (1609-1653), kes oli Uppsala ülikoolis olnud teoloogiatudeng, ning jätkas õpinguid usuteaduse alal hiljem ka Tartu ülikoolis. Töö on trükitud Riias Gerhard Schröderi trükikojas. Artiklis käsitletakse Disputatio physico-medica votiva… valmimist mõjutanud tegureid ning disputatsiooni vaadeldakse nii Johannes Raicuse kui ka Petrus Turdinuse teiste tööde taustal, selgitamaks muuhulgas vaatluse all http://www.folklore.ee/tagused/nr45/rein.pdf

Keel ja Kirjandus

Mäetagused, 1998

Ülevaate lõpetuseks tutvustan tegelast, kellest rääkides kasutatakse tavaliselt vaid eufemisme (mansidel näiteks ui 'loom', n'urumui 'sooloom', untvoi 'metsloom', liling ui 'elav loom', jalpõng ui 'püha loom', ans'õhh 'vana', maakolang oika 'muldkoja taat', konsõng oika 'küüneline taat', pupi/pupak(ve), viimane peamiselt naiste ja laste pruugis), ning kes on kujunenud peamiseks obiugrilaste pärimust koondavaks ja alal hoidvaks teguriks. Tema nimel anti vandeid, siiralt uskudes, et valetajat tabab kiire karistus ta käppade vahel, tema auks korraldati kõige suuremaid pidustusi. Mitte ühelegi ülikule ega jumalusele ei esitatud nii palju laule ja tantse kui talle. Isegi ta kehaosi ei nimetatud õigete nimedega. Kõrv oli aankval 'känd', silm sov 'täht' või sosõg 'mustsõstar', nina seenõg 'kasepahk', keel khoosvoi 'sipelgas', kõht khaap 'paat' jne. Karu. Mõnedes karupeielauludes esineb karu taevajumala Numi-Toorumi lapsena (pojana või tütrena), kes isa keelust hoolimata kodust välja läheb. Näiteks on mansi müütilises laulus värsid: Ta pääses välja, kuulis: linnaserva poolt kosab hääli. Ta kuulis: palju rahvast on näha. Mängiv mees mängib. Üks ratsanik hakkas teda taga ajama, ta pages tagasi. Tagasipagemise ajal ta jalg läbi vajus. Ta pöördus tagasi, vaatas alla: otsekui kollase matiga kaetud maa paistab. Mõtleb: "Minusuguse metsloomatüdruku ringi kõndimiseks milline maake!" (Kannisto, Liimola 1958: 35-36) Ning tütar palus isa, et see ta maa peale laseks. Isa aga vastas: "Tütreke, milline tore maa! Sinna maale kui satud, paksud sääseparved, paksud parmuparved sulle piina teevad. Nina ei mahu (pistma), kõrv(a) ei mahu (pistma), tihe (metsa)küngas." (Samas: 38-39.) Ent tütar tahtis ikka maa peale.