Läänemaa Muuseumi Toimetised / Proceedings of Läänemaa Museum XXVI, 2024
Eesti ajaloo uurimine ja ajalookirjutus ei tegele ammu enam selliste teemadega nagu asustusajalug... more Eesti ajaloo uurimine ja ajalookirjutus ei tegele ammu enam selliste teemadega nagu asustusajalugu ning talupoegade koormised keskaja lõpul ja varauusaja algul. Miks selline asjade seis on kujunenud, pole selle kirjutise ülesanne selgitada. 1 Järgnevas juhindun läinud sajandi Eesti juhtiva ajaloolase Hans Kruusi ammustest mõtteavaldustest. Tema 1930. aastal sõnastatud tees-Eesti ajalooteaduse ülesannete süsteemi keskuseks on lihtsalt formuleeritav juhtmõte-tundma õppida eesti rahva ajalugu-pole seni aktuaalsust kaotanud. 2 1931. aastal Tartu Ülikoolis peetud kursuse loengukonspekti kirjutas ta, et selle sihi üheks olulisemaks raskuseks [on] uurimisobjekti suureviisiline laienemine, mis tõmbab vaatlusalale kodumaa ka kõige kaugemad ja väiksemad kolkad. See tõttu [on] suur tähtsus kohalikul ajalool-kihelkond, alevik, linn. 3 See, et ka kutselised ajaloolased tegelevad kohaliku ajaloo uurimise ja kirjutamisega, pole laiduväärt ega ebateadus, vaid pigem kutseoskuste test mikroajaloo vallas. Läänemaa vanema ajaloo allikad pakuvad kohaliku ajaloo uurimiseks rikkalikku materjali.
Ajalooline Ajakiri. The Estonian Historical Journal, 2020
Balti ajalooteadust on tabanud ootamatu kaotus. 18. veebruaril suri Koblenzis Saksamaal ajaloolan... more Balti ajalooteadust on tabanud ootamatu kaotus. 18. veebruaril suri Koblenzis Saksamaal ajaloolane ja arhivaar dr Wilhelm Lenz. Balti Ajaloo Komisjon on kaotanud oma kauaaegse kolleegi, hinnatud auliikme ja abivalmis sõbra. Kui baltisaksa ajaloolased hakkasid looma kontakte Nõukogude Eesti ja Läti ajaloolastega, siis olid just Gert von Pistohlkors ja Wilhelm Lenz need, kes 1981. aastal Eestit esimestena külastasid. Nii loodi teadussidemed ja tekkis vastastikune huvi kümmekond aastat enne Eesti taasiseseisvumist. Tollase situatsiooni mõistmiseks tuleb lisada ka Balti Ajaloo Komisjoni kauase juhi Georg von Rauchi ja teiste toetav nõusolek ja huvi suhtlemiseks endise kodumaaga. Wilhelm Lenz sündis 24. juulil 1939 Riias, pärinedes baltisaksa ühiskonnas tuntud literaatide ja pastorite suguvõsast. Tema isa Wilhelm Lenz (1906-76) oli samuti ajaloolane, Tartu ja Tübingeni Ülikooli kasvandik, kelle sulest ilmus mitmeid uurimusi ning keda tuntakse tänini paljude väärtuslike teatmeteoste kaasautorina. Tema ema Ilse von Boetticher oli pärit 17. sajandil Kuramaal juurdunud aadlisoost. Lenzide lasterohke pere lahkus baltisakslaste ümberasumise käigus Riiast ning leidis esialgu peavarju Posenis (nüüdne Poznan). Wilhelm Lenzi koolipõlveaastad sõjajärgsel Saksamaal möödusid Hechthausenis ja Stades. Aastatel 1959-66 õppis ta ajalugu ja ladina keelt Marburgi, Göttingeni ja lõpuks Hamburgi Ülikoolis, kus ta alustas doktoritöö kirjutamist prof Paul Johanseni juhendamisel. Professori soovitusel valis ta uurimisteemaks Riia ajaloo Liivimaa sõja aastail. Huvi oma sünnilinna vanema ajaloo vastu oli kindlasti päritud, sest tema isa Wilhelm Lenz sen oli kirjutanud 1928. aastal väitekirja Liivimaa ordumeistri Wolter von Plettenbergi välispoliitikast ja avaldanud 1954. aastal uurimuse "Die Entwicklung Rigas zur Großstadt" ("Riia kujunemine suurlinnaks"). Tagantjärele vaadates oli Johanseni soovitus noorele ajaloolasele keeruline uurimisvaldkond. Samuti Riiast pärit ja hiljem Hamburgis töötanud ajaloolane Herta
This article reconstructs and analyzes the trial of two women in the Reval Lower Court in 1594: A... more This article reconstructs and analyzes the trial of two women in the Reval Lower Court in 1594: Anna, a young woman of Swedish extraction from Finland, and an old Estonian woman, Tobbe Mall, both arrested on suspicion of infanticide. Over the course of repeated interrogations, some of which were conducted under torture, the dark outlines of a crime emerge, along
DOAJ (DOAJ: Directory of Open Access Journals), 2018
Annotatsioon. Artiklis käsitletakse nooremohvitseri ja tulevase ajaloolase Hans Kruusi vaateid ni... more Annotatsioon. Artiklis käsitletakse nooremohvitseri ja tulevase ajaloolase Hans Kruusi vaateid ning poliitikuks saamist Vene revolutsiooni keerises 1917. aastal. Esmalt vaadeldakse tema saabumist Petrogradist Tallinna ja kuulumist 1. Eesti polku, ning Eesti Sõjaväelaste Ülemkomiteesse. Kruusi kõned nii Eesti sõjaväelaste I kongressil ja Eesti rahvuskongressil kui ka muud kirjutised esindasid esseeride ideoloogiat ja poliitilist programmi. Tartumaa maatameeste esindajana valiti Kruus Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu liikmeks. 1917. aasta septembris sai Kruusist Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei esimees. Eesti poliitilisel maastikul esindas ta pahempoolset suunda ja toetas rahvusautonoomia ideed. Enamlik riigipööre Petrogradis oktoobri lõpul, Vene Asutava Kogu valimised ja Maanõukogu laialiajamine enamlaste poolt põhjustasid esseeride leeris lahkarvamusi, sest neist enamus ei pooldanud proletariaadi diktatuuri. Esseeride pahempoolne tiib loobus oportunistlikust koostööst enamlastega ja Kruus asus toetama Gustav Suitsu esitatud Eesti Töövabariigi ideed, mis sisuliselt tähendas iseseisvat Eesti vabariiki. Selle ettepaneku esitas Kruus 24. jaanuaril 1918 Nõukogude valitsusele, kuid rahvusasjade komissar Jossif Stalin lükkas selle tagasi. Esseeride projekti võeti suurel määral arvesse aastavahetusel koostatud Eesti parteide ülddeklaratsioonis, mis avas tee Eesti iseseisvuse väljakuulutamiseks 24. veebruaril 1918.
Ajalooline Ajakiri. The Estonian Historical Journal, Nov 30, 2020
Balti ajalooteadust on tabanud ootamatu kaotus. 18. veebruaril suri Koblenzis Saksamaal ajaloolan... more Balti ajalooteadust on tabanud ootamatu kaotus. 18. veebruaril suri Koblenzis Saksamaal ajaloolane ja arhivaar dr Wilhelm Lenz. Balti Ajaloo Komisjon on kaotanud oma kauaaegse kolleegi, hinnatud auliikme ja abivalmis sõbra. Kui baltisaksa ajaloolased hakkasid looma kontakte Nõukogude Eesti ja Läti ajaloolastega, siis olid just Gert von Pistohlkors ja Wilhelm Lenz need, kes 1981. aastal Eestit esimestena külastasid. Nii loodi teadussidemed ja tekkis vastastikune huvi kümmekond aastat enne Eesti taasiseseisvumist. Tollase situatsiooni mõistmiseks tuleb lisada ka Balti Ajaloo Komisjoni kauase juhi Georg von Rauchi ja teiste toetav nõusolek ja huvi suhtlemiseks endise kodumaaga. Wilhelm Lenz sündis 24. juulil 1939 Riias, pärinedes baltisaksa ühiskonnas tuntud literaatide ja pastorite suguvõsast. Tema isa Wilhelm Lenz (1906-76) oli samuti ajaloolane, Tartu ja Tübingeni Ülikooli kasvandik, kelle sulest ilmus mitmeid uurimusi ning keda tuntakse tänini paljude väärtuslike teatmeteoste kaasautorina. Tema ema Ilse von Boetticher oli pärit 17. sajandil Kuramaal juurdunud aadlisoost. Lenzide lasterohke pere lahkus baltisakslaste ümberasumise käigus Riiast ning leidis esialgu peavarju Posenis (nüüdne Poznan). Wilhelm Lenzi koolipõlveaastad sõjajärgsel Saksamaal möödusid Hechthausenis ja Stades. Aastatel 1959-66 õppis ta ajalugu ja ladina keelt Marburgi, Göttingeni ja lõpuks Hamburgi Ülikoolis, kus ta alustas doktoritöö kirjutamist prof Paul Johanseni juhendamisel. Professori soovitusel valis ta uurimisteemaks Riia ajaloo Liivimaa sõja aastail. Huvi oma sünnilinna vanema ajaloo vastu oli kindlasti päritud, sest tema isa Wilhelm Lenz sen oli kirjutanud 1928. aastal väitekirja Liivimaa ordumeistri Wolter von Plettenbergi välispoliitikast ja avaldanud 1954. aastal uurimuse "Die Entwicklung Rigas zur Großstadt" ("Riia kujunemine suurlinnaks"). Tagantjärele vaadates oli Johanseni soovitus noorele ajaloolasele keeruline uurimisvaldkond. Samuti Riiast pärit ja hiljem Hamburgis töötanud ajaloolane Herta
Jü r i K iv i m äe "Me seisame kahe riigi väraval: see üks on pimedus ja teine valgus." Gustav Su... more Jü r i K iv i m äe "Me seisame kahe riigi väraval: see üks on pimedus ja teine valgus." Gustav Suits (1905) Noor-Eesti vikerkaar kultuuri-ja mõtteloos Eesti kultuuriloos ulatub Noor-Eesti fenomen kauni ja romantilise vikerkaarena oma ajastust tänapäeva. Kirjandusloolased on seda täie enesestmõistetavusega oma tsunfti toposeks pidanud ja selle õigustuseks on asjaolu, et Noor-Eesti tekstipärand on valdavalt kirjanduslik ning et Noor-Eesti kitsamasse ringi kuulusid esmajoones kirjamehed ja-naised. Alljärgnev käsitlus ei taha mingil moel riivata kirjandusloolist kaanonit, siinsed uitmõtted on tekkinud ajaloovaatlusest ja peavad sinna ka kuuluma. 1 Noor-Eestist on kirjutatud palju ja kirevas mitmekesisuses, mistõttu kõik tundub sellise määrani selge olevat, et siinse pealkirjaga arutlust polekski vast vaja. Ometi sisaldub pealkirjas kahtlus, nimelt selles, et tähendust ikka veel otsitakse ja samuti osutamine, et ka siinses kirjutises tähenduse otsinguid ei lõpetata ehk teisisõnu-esitatakse vanu, juba tuntud mõtteid ja lisatakse mõningaid uusi. Mis ajendab siis ikka ja jälle Noor-Eesti tähendust otsima? Aga nimelt tõdemine, et see tähendus on aegade jooksul muutunud ja teisenenud, sest ei ole olemas Noor-Eesti tähendust "asjana iseeneses" kui igaveseks kindlaks määratut, vaid see eksisteerib üksnes "meie jaoks, meie arusaamises". Nii nagu see tähendus oli tagasivaates teisenenud või selginenud, võrreldes
jaloolased on viimastel aastakümnetel rääkinud ajaloolise biograafia tagasitulekust, selle žanri ... more jaloolased on viimastel aastakümnetel rääkinud ajaloolise biograafia tagasitulekust, selle žanri rehabiliteerimisest. 1 Niisugust pööret võib seletada narratiivi juurde tagasipöördumise kontekstis, 2 kuid ka reaktsioonina kvantitatiivse ajaloo suunale, kus inimene sageli arvude reas kaduma läks, ehk ka mikroajaloo vaatevinkli eelistamisele globaalajaloole. Hansakaubanduse ja-kaupmeeste ajalugu on traditsiooniliselt etableerunud uurimisvaldkond, kus tavaliselt on väärtustatud ajaloolisi biograafiaid. 3 Gunnar Mickwitzi Teise maailmasõja eelõhtul avaldatud suurteos demonstreeris Tallinna 16. sajandi kaupmeeskonna uurimise võimalusi ja olulisust. 4 Tema jälgedes uurisid Tallinna kaupmehi Gunvor Kerkkonen, Vilho Niitemaa ja Jorma Ahvenainen. Tallinna Linnaarhiivi varamu on andnud innustust järgmiste põlvkondade ajaloolastele, kelle töödes "ärkavad taas ellu" 16. sajandi algupoolel tegutsenud kaupmehed Johann Selhorst, Hans Bouwer, Hans Viant ja Lutke van Minden, ent ka sajandi teises pooles
In 1938 Paul Johansen, an Estonian historian of Danish origin wrote down the story of how a littl... more In 1938 Paul Johansen, an Estonian historian of Danish origin wrote down the story of how a little Danish boy once asked: »Father, why is Denmark so little today? Once it was so great, brave, and strong!« His father did not know how to answer the question. 1 Two years later, in 1940, the French historian Marc Bloch, looking over the edge of his trench, wrote in his copybook about how a boy once asked his father, also an historian: »Tell me, Daddy. What is the use of history?« 2 It is unlikely that these two renowned historians were personally acquainted; neither do we know whether they knew of each other through their publications. In any case, looking back over several decades, the similarity in the historical thinking of these two scholars is astounding, as is their skill in posing questions to the past, in seeking and articulating answers to the same questions. Among historians who lived and worked in Estonia in the interwar years, there are few whose scholarly works have maintained their relevance in the discourse of history-writing. In this respect, the life and works of Paul Johansen are particularly worthy of recognition and honour. Knowledge and use of his scholarly writings continue to be basic requirements for scholars and writers on early Estonian history. Johansen's works are accessible primarily in German and Estonian, and with
A jalookirjutuse huvi 16. sajandi Tallinna kiriku ja kirjamehe Balthasar Russowi vastu on keskend... more A jalookirjutuse huvi 16. sajandi Tallinna kiriku ja kirjamehe Balthasar Russowi vastu on keskendunud peamiselt tema kuulsale "Liivimaa provintsi kroonikale" (1578, 1584) ja Paul Johanseni oletusest võrsunud kinnisideele, et Russow pärines maarahvast. 1 Viimati nimetatud asjaolu pole küll leidnud kutseliste ajaloolaste seas üksmeelset omaksvõttu ja on põhjustanud vaidlusi, kui meelde tuletada aastatel 1987-1988 Keeles ja Kirjanduses ilmunud Küllike Kaplinski, Elina Öpiku ja Jaan Krossi kirjutisi. 2 Lõplikku selgust vaidlusalasesse küsimusse ei toonud ka Paul Johanseni 1996. aastal postuumselt ilmunud uurimus Balthasar Russowist. 3 Viimase teose lõpetamata käsikirja täiendas taktitundeliselt ja pädevalt Heinz von zur Mühlen ning selle põhiväärtus seisneb pigem Liivimaa kroonika allikate ja saamisloo ning ka retseptsiooni analüüsis. Selle uurimusega jõudis Russowiana uude ajajärku, kus ootab lahendamist nii vanu kui ka uusi ülesandeid. Liivimaa provintsi kroonika äsjane kommenteeritud tõlge eesti keelde on huvi Russowi vastu taas aktualiseerinud. Tuletagem meelde Sulev Vahtre ammust tõdemust: "Vajadus Rus sowi kroonika tekstikriitilise väljaande järgi on aga selge ja jääb uurimisülesandena püsima." 4 Mööngem, et kroonika uus tõlge sellisele nõudmisele ei vasta, sest ideaalis peaks selline väljaanne olema kakskeelne ning ta peab sisaldama kroonika esmatrükkide sisulise kon kordantsi. Niisuguse raskekaalulise akadeemilise ülesande kõrval ei tohi kroonikakirjutaja puhul unustusse jätta ka tema elukäigu teisi külgi, et paremini mõista Russowit kui 16. sajandi inimest ja autorit ning kogu seda miljööd, milles ta elas ja kirjutas. Russowit käsitlevast kirjandusest võib jääda petlik mulje, et kõik algallikad on publit seeritud ja ammendatud ning arhiividest uute materjalide leidmine pole lootusrikas. Balti saksa õpetlaste Friedrich Bienemanni, Theodor Schiemanni ja Otto Freymuthi publitseeritud arhiivileiud sisaldavad endas selle vundamendi, mida me Russowist teame. 5 Võib tunduda isegi üllatav, et põhiline osa neist allikatest on seotud Russowi tegevusega Pühavaimu kiriku
The roles of popes, saints, and crusaders were inextricably intertwined in the Middle Ages: papal... more The roles of popes, saints, and crusaders were inextricably intertwined in the Middle Ages: papal administration was fundamental in the making and promulgating of new saints and in financing crusades, while crusaders used saints as propaganda to back up the authority of popes, and even occasionally ended up being sanctified themselves. Yet, current scholarship rarely treats these three components of medieval faith together. This book remedies that by bringing together scholars to consider the links among the three and the ways that understanding them can help us build a more complete picture of the working of the church and Christianity in the Middle Ages.
Keel ja ajalugu Kirjutada Eesti minevikust eesti keeles JÜRI KIVIMÄE Ferdinand de Saussure&#3... more Keel ja ajalugu Kirjutada Eesti minevikust eesti keeles JÜRI KIVIMÄE Ferdinand de Saussure'i lihtsad õpetussõnad, et me tunneme keeli üldiselt ainult kirja (pr l' écriture) kaudu ja et kirjalik dokument sekkub pidevalt isegi meie ema keeles, sobivad sisse juhatama järgnevat kirjutist. Tema edasine mõte, et "kaugemal kõneldava idioomi puhul saab veelgi vajalikumaks kirjalike tõendite poole pöördu mine ning seda enam kehtib see surnud idioomide puhul", osutab väga täpselt ajaloo kirjutuse praktikale. (Saussure 2017: 59; vrd Saussure 1971: 44) Tõsi, ajaloolase amet eeldab, iseäranis vanema ajaloo puhul, tekstide ehk siis tõendite lugemist nö surnud või olles täpsem, mitteeksisteerivates (n' existente) keeltes. Viimane väide vajab sel gitust, sest ei saksa ega vene keel kuulu ju surnud keelte hulka, vaielda võib ladina keele üle. Metafoorselt väljendudes on surnud nende keelte varasemad variandid, kuna niisugused tõendid ehk ajaloo allikad on kirjutatud nt keskalamsaksa või vanas kiriku slaavi keeles ning ka keskaegne või isegi varauusaegne ladina keelepruuk eri neb palju klassikalisest ladina keelest. Järgnev arutlus aheneb siiski ajalookeele piiridesse ja üritab esmalt määratleda selle mõiste sisu ja tähendust. Sellest johtuvalt vaadeldakse ajalookirjutust kui kul tuurilise tõlke tulemusena kujunenud teadusvaldkonda ning seejärel keskendub aru telu Eesti ajaloo keelele ja tõlkimisega seotud raskustele, selleks et paremini mõista eestikeelse akadeemilise kirjutamise seisundit ja arenguvõimekust. Siia koondatud arg või esmamõtted pole reeglina leidnud kajastust akadeemilises kaanonis, paik nedes juhuslike mainingutena mitme valdkonna piirimail.
Keel ja ajalugu Kirjutada Eesti minevikust eesti keeles JÜRI KIVIMÄE Ferdinand de Saussure'i liht... more Keel ja ajalugu Kirjutada Eesti minevikust eesti keeles JÜRI KIVIMÄE Ferdinand de Saussure'i lihtsad õpetussõnad, et me tunneme keeli üldiselt ainult kirja (pr l' écriture) kaudu ja et kirjalik dokument sekkub pidevalt isegi meie ema keeles, sobivad sisse juhatama järgnevat kirjutist. Tema edasine mõte, et "kaugemal kõneldava idioomi puhul saab veelgi vajalikumaks kirjalike tõendite poole pöördu mine ning seda enam kehtib see surnud idioomide puhul", osutab väga täpselt ajaloo kirjutuse praktikale. (Saussure 2017: 59; vrd Saussure 1971: 44) Tõsi, ajaloolase amet eeldab, iseäranis vanema ajaloo puhul, tekstide ehk siis tõendite lugemist nö surnud või olles täpsem, mitteeksisteerivates (n' existente) keeltes. Viimane väide vajab sel gitust, sest ei saksa ega vene keel kuulu ju surnud keelte hulka, vaielda võib ladina keele üle. Metafoorselt väljendudes on surnud nende keelte varasemad variandid, kuna niisugused tõendid ehk ajaloo allikad on kirjutatud nt keskalamsaksa või vanas kiriku slaavi keeles ning ka keskaegne või isegi varauusaegne ladina keelepruuk eri neb palju klassikalisest ladina keelest. Järgnev arutlus aheneb siiski ajalookeele piiridesse ja üritab esmalt määratleda selle mõiste sisu ja tähendust. Sellest johtuvalt vaadeldakse ajalookirjutust kui kul tuurilise tõlke tulemusena kujunenud teadusvaldkonda ning seejärel keskendub aru telu Eesti ajaloo keelele ja tõlkimisega seotud raskustele, selleks et paremini mõista eestikeelse akadeemilise kirjutamise seisundit ja arenguvõimekust. Siia koondatud arg või esmamõtted pole reeglina leidnud kajastust akadeemilises kaanonis, paik nedes juhuslike mainingutena mitme valdkonna piirimail.
Läänemaa Muuseumi Toimetised / Proceedings of Läänemaa Museum XXVI, 2024
Eesti ajaloo uurimine ja ajalookirjutus ei tegele ammu enam selliste teemadega nagu asustusajalug... more Eesti ajaloo uurimine ja ajalookirjutus ei tegele ammu enam selliste teemadega nagu asustusajalugu ning talupoegade koormised keskaja lõpul ja varauusaja algul. Miks selline asjade seis on kujunenud, pole selle kirjutise ülesanne selgitada. 1 Järgnevas juhindun läinud sajandi Eesti juhtiva ajaloolase Hans Kruusi ammustest mõtteavaldustest. Tema 1930. aastal sõnastatud tees-Eesti ajalooteaduse ülesannete süsteemi keskuseks on lihtsalt formuleeritav juhtmõte-tundma õppida eesti rahva ajalugu-pole seni aktuaalsust kaotanud. 2 1931. aastal Tartu Ülikoolis peetud kursuse loengukonspekti kirjutas ta, et selle sihi üheks olulisemaks raskuseks [on] uurimisobjekti suureviisiline laienemine, mis tõmbab vaatlusalale kodumaa ka kõige kaugemad ja väiksemad kolkad. See tõttu [on] suur tähtsus kohalikul ajalool-kihelkond, alevik, linn. 3 See, et ka kutselised ajaloolased tegelevad kohaliku ajaloo uurimise ja kirjutamisega, pole laiduväärt ega ebateadus, vaid pigem kutseoskuste test mikroajaloo vallas. Läänemaa vanema ajaloo allikad pakuvad kohaliku ajaloo uurimiseks rikkalikku materjali.
Ajalooline Ajakiri. The Estonian Historical Journal, 2020
Balti ajalooteadust on tabanud ootamatu kaotus. 18. veebruaril suri Koblenzis Saksamaal ajaloolan... more Balti ajalooteadust on tabanud ootamatu kaotus. 18. veebruaril suri Koblenzis Saksamaal ajaloolane ja arhivaar dr Wilhelm Lenz. Balti Ajaloo Komisjon on kaotanud oma kauaaegse kolleegi, hinnatud auliikme ja abivalmis sõbra. Kui baltisaksa ajaloolased hakkasid looma kontakte Nõukogude Eesti ja Läti ajaloolastega, siis olid just Gert von Pistohlkors ja Wilhelm Lenz need, kes 1981. aastal Eestit esimestena külastasid. Nii loodi teadussidemed ja tekkis vastastikune huvi kümmekond aastat enne Eesti taasiseseisvumist. Tollase situatsiooni mõistmiseks tuleb lisada ka Balti Ajaloo Komisjoni kauase juhi Georg von Rauchi ja teiste toetav nõusolek ja huvi suhtlemiseks endise kodumaaga. Wilhelm Lenz sündis 24. juulil 1939 Riias, pärinedes baltisaksa ühiskonnas tuntud literaatide ja pastorite suguvõsast. Tema isa Wilhelm Lenz (1906-76) oli samuti ajaloolane, Tartu ja Tübingeni Ülikooli kasvandik, kelle sulest ilmus mitmeid uurimusi ning keda tuntakse tänini paljude väärtuslike teatmeteoste kaasautorina. Tema ema Ilse von Boetticher oli pärit 17. sajandil Kuramaal juurdunud aadlisoost. Lenzide lasterohke pere lahkus baltisakslaste ümberasumise käigus Riiast ning leidis esialgu peavarju Posenis (nüüdne Poznan). Wilhelm Lenzi koolipõlveaastad sõjajärgsel Saksamaal möödusid Hechthausenis ja Stades. Aastatel 1959-66 õppis ta ajalugu ja ladina keelt Marburgi, Göttingeni ja lõpuks Hamburgi Ülikoolis, kus ta alustas doktoritöö kirjutamist prof Paul Johanseni juhendamisel. Professori soovitusel valis ta uurimisteemaks Riia ajaloo Liivimaa sõja aastail. Huvi oma sünnilinna vanema ajaloo vastu oli kindlasti päritud, sest tema isa Wilhelm Lenz sen oli kirjutanud 1928. aastal väitekirja Liivimaa ordumeistri Wolter von Plettenbergi välispoliitikast ja avaldanud 1954. aastal uurimuse "Die Entwicklung Rigas zur Großstadt" ("Riia kujunemine suurlinnaks"). Tagantjärele vaadates oli Johanseni soovitus noorele ajaloolasele keeruline uurimisvaldkond. Samuti Riiast pärit ja hiljem Hamburgis töötanud ajaloolane Herta
This article reconstructs and analyzes the trial of two women in the Reval Lower Court in 1594: A... more This article reconstructs and analyzes the trial of two women in the Reval Lower Court in 1594: Anna, a young woman of Swedish extraction from Finland, and an old Estonian woman, Tobbe Mall, both arrested on suspicion of infanticide. Over the course of repeated interrogations, some of which were conducted under torture, the dark outlines of a crime emerge, along
DOAJ (DOAJ: Directory of Open Access Journals), 2018
Annotatsioon. Artiklis käsitletakse nooremohvitseri ja tulevase ajaloolase Hans Kruusi vaateid ni... more Annotatsioon. Artiklis käsitletakse nooremohvitseri ja tulevase ajaloolase Hans Kruusi vaateid ning poliitikuks saamist Vene revolutsiooni keerises 1917. aastal. Esmalt vaadeldakse tema saabumist Petrogradist Tallinna ja kuulumist 1. Eesti polku, ning Eesti Sõjaväelaste Ülemkomiteesse. Kruusi kõned nii Eesti sõjaväelaste I kongressil ja Eesti rahvuskongressil kui ka muud kirjutised esindasid esseeride ideoloogiat ja poliitilist programmi. Tartumaa maatameeste esindajana valiti Kruus Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu liikmeks. 1917. aasta septembris sai Kruusist Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei esimees. Eesti poliitilisel maastikul esindas ta pahempoolset suunda ja toetas rahvusautonoomia ideed. Enamlik riigipööre Petrogradis oktoobri lõpul, Vene Asutava Kogu valimised ja Maanõukogu laialiajamine enamlaste poolt põhjustasid esseeride leeris lahkarvamusi, sest neist enamus ei pooldanud proletariaadi diktatuuri. Esseeride pahempoolne tiib loobus oportunistlikust koostööst enamlastega ja Kruus asus toetama Gustav Suitsu esitatud Eesti Töövabariigi ideed, mis sisuliselt tähendas iseseisvat Eesti vabariiki. Selle ettepaneku esitas Kruus 24. jaanuaril 1918 Nõukogude valitsusele, kuid rahvusasjade komissar Jossif Stalin lükkas selle tagasi. Esseeride projekti võeti suurel määral arvesse aastavahetusel koostatud Eesti parteide ülddeklaratsioonis, mis avas tee Eesti iseseisvuse väljakuulutamiseks 24. veebruaril 1918.
Ajalooline Ajakiri. The Estonian Historical Journal, Nov 30, 2020
Balti ajalooteadust on tabanud ootamatu kaotus. 18. veebruaril suri Koblenzis Saksamaal ajaloolan... more Balti ajalooteadust on tabanud ootamatu kaotus. 18. veebruaril suri Koblenzis Saksamaal ajaloolane ja arhivaar dr Wilhelm Lenz. Balti Ajaloo Komisjon on kaotanud oma kauaaegse kolleegi, hinnatud auliikme ja abivalmis sõbra. Kui baltisaksa ajaloolased hakkasid looma kontakte Nõukogude Eesti ja Läti ajaloolastega, siis olid just Gert von Pistohlkors ja Wilhelm Lenz need, kes 1981. aastal Eestit esimestena külastasid. Nii loodi teadussidemed ja tekkis vastastikune huvi kümmekond aastat enne Eesti taasiseseisvumist. Tollase situatsiooni mõistmiseks tuleb lisada ka Balti Ajaloo Komisjoni kauase juhi Georg von Rauchi ja teiste toetav nõusolek ja huvi suhtlemiseks endise kodumaaga. Wilhelm Lenz sündis 24. juulil 1939 Riias, pärinedes baltisaksa ühiskonnas tuntud literaatide ja pastorite suguvõsast. Tema isa Wilhelm Lenz (1906-76) oli samuti ajaloolane, Tartu ja Tübingeni Ülikooli kasvandik, kelle sulest ilmus mitmeid uurimusi ning keda tuntakse tänini paljude väärtuslike teatmeteoste kaasautorina. Tema ema Ilse von Boetticher oli pärit 17. sajandil Kuramaal juurdunud aadlisoost. Lenzide lasterohke pere lahkus baltisakslaste ümberasumise käigus Riiast ning leidis esialgu peavarju Posenis (nüüdne Poznan). Wilhelm Lenzi koolipõlveaastad sõjajärgsel Saksamaal möödusid Hechthausenis ja Stades. Aastatel 1959-66 õppis ta ajalugu ja ladina keelt Marburgi, Göttingeni ja lõpuks Hamburgi Ülikoolis, kus ta alustas doktoritöö kirjutamist prof Paul Johanseni juhendamisel. Professori soovitusel valis ta uurimisteemaks Riia ajaloo Liivimaa sõja aastail. Huvi oma sünnilinna vanema ajaloo vastu oli kindlasti päritud, sest tema isa Wilhelm Lenz sen oli kirjutanud 1928. aastal väitekirja Liivimaa ordumeistri Wolter von Plettenbergi välispoliitikast ja avaldanud 1954. aastal uurimuse "Die Entwicklung Rigas zur Großstadt" ("Riia kujunemine suurlinnaks"). Tagantjärele vaadates oli Johanseni soovitus noorele ajaloolasele keeruline uurimisvaldkond. Samuti Riiast pärit ja hiljem Hamburgis töötanud ajaloolane Herta
Jü r i K iv i m äe "Me seisame kahe riigi väraval: see üks on pimedus ja teine valgus." Gustav Su... more Jü r i K iv i m äe "Me seisame kahe riigi väraval: see üks on pimedus ja teine valgus." Gustav Suits (1905) Noor-Eesti vikerkaar kultuuri-ja mõtteloos Eesti kultuuriloos ulatub Noor-Eesti fenomen kauni ja romantilise vikerkaarena oma ajastust tänapäeva. Kirjandusloolased on seda täie enesestmõistetavusega oma tsunfti toposeks pidanud ja selle õigustuseks on asjaolu, et Noor-Eesti tekstipärand on valdavalt kirjanduslik ning et Noor-Eesti kitsamasse ringi kuulusid esmajoones kirjamehed ja-naised. Alljärgnev käsitlus ei taha mingil moel riivata kirjandusloolist kaanonit, siinsed uitmõtted on tekkinud ajaloovaatlusest ja peavad sinna ka kuuluma. 1 Noor-Eestist on kirjutatud palju ja kirevas mitmekesisuses, mistõttu kõik tundub sellise määrani selge olevat, et siinse pealkirjaga arutlust polekski vast vaja. Ometi sisaldub pealkirjas kahtlus, nimelt selles, et tähendust ikka veel otsitakse ja samuti osutamine, et ka siinses kirjutises tähenduse otsinguid ei lõpetata ehk teisisõnu-esitatakse vanu, juba tuntud mõtteid ja lisatakse mõningaid uusi. Mis ajendab siis ikka ja jälle Noor-Eesti tähendust otsima? Aga nimelt tõdemine, et see tähendus on aegade jooksul muutunud ja teisenenud, sest ei ole olemas Noor-Eesti tähendust "asjana iseeneses" kui igaveseks kindlaks määratut, vaid see eksisteerib üksnes "meie jaoks, meie arusaamises". Nii nagu see tähendus oli tagasivaates teisenenud või selginenud, võrreldes
jaloolased on viimastel aastakümnetel rääkinud ajaloolise biograafia tagasitulekust, selle žanri ... more jaloolased on viimastel aastakümnetel rääkinud ajaloolise biograafia tagasitulekust, selle žanri rehabiliteerimisest. 1 Niisugust pööret võib seletada narratiivi juurde tagasipöördumise kontekstis, 2 kuid ka reaktsioonina kvantitatiivse ajaloo suunale, kus inimene sageli arvude reas kaduma läks, ehk ka mikroajaloo vaatevinkli eelistamisele globaalajaloole. Hansakaubanduse ja-kaupmeeste ajalugu on traditsiooniliselt etableerunud uurimisvaldkond, kus tavaliselt on väärtustatud ajaloolisi biograafiaid. 3 Gunnar Mickwitzi Teise maailmasõja eelõhtul avaldatud suurteos demonstreeris Tallinna 16. sajandi kaupmeeskonna uurimise võimalusi ja olulisust. 4 Tema jälgedes uurisid Tallinna kaupmehi Gunvor Kerkkonen, Vilho Niitemaa ja Jorma Ahvenainen. Tallinna Linnaarhiivi varamu on andnud innustust järgmiste põlvkondade ajaloolastele, kelle töödes "ärkavad taas ellu" 16. sajandi algupoolel tegutsenud kaupmehed Johann Selhorst, Hans Bouwer, Hans Viant ja Lutke van Minden, ent ka sajandi teises pooles
In 1938 Paul Johansen, an Estonian historian of Danish origin wrote down the story of how a littl... more In 1938 Paul Johansen, an Estonian historian of Danish origin wrote down the story of how a little Danish boy once asked: »Father, why is Denmark so little today? Once it was so great, brave, and strong!« His father did not know how to answer the question. 1 Two years later, in 1940, the French historian Marc Bloch, looking over the edge of his trench, wrote in his copybook about how a boy once asked his father, also an historian: »Tell me, Daddy. What is the use of history?« 2 It is unlikely that these two renowned historians were personally acquainted; neither do we know whether they knew of each other through their publications. In any case, looking back over several decades, the similarity in the historical thinking of these two scholars is astounding, as is their skill in posing questions to the past, in seeking and articulating answers to the same questions. Among historians who lived and worked in Estonia in the interwar years, there are few whose scholarly works have maintained their relevance in the discourse of history-writing. In this respect, the life and works of Paul Johansen are particularly worthy of recognition and honour. Knowledge and use of his scholarly writings continue to be basic requirements for scholars and writers on early Estonian history. Johansen's works are accessible primarily in German and Estonian, and with
A jalookirjutuse huvi 16. sajandi Tallinna kiriku ja kirjamehe Balthasar Russowi vastu on keskend... more A jalookirjutuse huvi 16. sajandi Tallinna kiriku ja kirjamehe Balthasar Russowi vastu on keskendunud peamiselt tema kuulsale "Liivimaa provintsi kroonikale" (1578, 1584) ja Paul Johanseni oletusest võrsunud kinnisideele, et Russow pärines maarahvast. 1 Viimati nimetatud asjaolu pole küll leidnud kutseliste ajaloolaste seas üksmeelset omaksvõttu ja on põhjustanud vaidlusi, kui meelde tuletada aastatel 1987-1988 Keeles ja Kirjanduses ilmunud Küllike Kaplinski, Elina Öpiku ja Jaan Krossi kirjutisi. 2 Lõplikku selgust vaidlusalasesse küsimusse ei toonud ka Paul Johanseni 1996. aastal postuumselt ilmunud uurimus Balthasar Russowist. 3 Viimase teose lõpetamata käsikirja täiendas taktitundeliselt ja pädevalt Heinz von zur Mühlen ning selle põhiväärtus seisneb pigem Liivimaa kroonika allikate ja saamisloo ning ka retseptsiooni analüüsis. Selle uurimusega jõudis Russowiana uude ajajärku, kus ootab lahendamist nii vanu kui ka uusi ülesandeid. Liivimaa provintsi kroonika äsjane kommenteeritud tõlge eesti keelde on huvi Russowi vastu taas aktualiseerinud. Tuletagem meelde Sulev Vahtre ammust tõdemust: "Vajadus Rus sowi kroonika tekstikriitilise väljaande järgi on aga selge ja jääb uurimisülesandena püsima." 4 Mööngem, et kroonika uus tõlge sellisele nõudmisele ei vasta, sest ideaalis peaks selline väljaanne olema kakskeelne ning ta peab sisaldama kroonika esmatrükkide sisulise kon kordantsi. Niisuguse raskekaalulise akadeemilise ülesande kõrval ei tohi kroonikakirjutaja puhul unustusse jätta ka tema elukäigu teisi külgi, et paremini mõista Russowit kui 16. sajandi inimest ja autorit ning kogu seda miljööd, milles ta elas ja kirjutas. Russowit käsitlevast kirjandusest võib jääda petlik mulje, et kõik algallikad on publit seeritud ja ammendatud ning arhiividest uute materjalide leidmine pole lootusrikas. Balti saksa õpetlaste Friedrich Bienemanni, Theodor Schiemanni ja Otto Freymuthi publitseeritud arhiivileiud sisaldavad endas selle vundamendi, mida me Russowist teame. 5 Võib tunduda isegi üllatav, et põhiline osa neist allikatest on seotud Russowi tegevusega Pühavaimu kiriku
The roles of popes, saints, and crusaders were inextricably intertwined in the Middle Ages: papal... more The roles of popes, saints, and crusaders were inextricably intertwined in the Middle Ages: papal administration was fundamental in the making and promulgating of new saints and in financing crusades, while crusaders used saints as propaganda to back up the authority of popes, and even occasionally ended up being sanctified themselves. Yet, current scholarship rarely treats these three components of medieval faith together. This book remedies that by bringing together scholars to consider the links among the three and the ways that understanding them can help us build a more complete picture of the working of the church and Christianity in the Middle Ages.
Keel ja ajalugu Kirjutada Eesti minevikust eesti keeles JÜRI KIVIMÄE Ferdinand de Saussure&#3... more Keel ja ajalugu Kirjutada Eesti minevikust eesti keeles JÜRI KIVIMÄE Ferdinand de Saussure'i lihtsad õpetussõnad, et me tunneme keeli üldiselt ainult kirja (pr l' écriture) kaudu ja et kirjalik dokument sekkub pidevalt isegi meie ema keeles, sobivad sisse juhatama järgnevat kirjutist. Tema edasine mõte, et "kaugemal kõneldava idioomi puhul saab veelgi vajalikumaks kirjalike tõendite poole pöördu mine ning seda enam kehtib see surnud idioomide puhul", osutab väga täpselt ajaloo kirjutuse praktikale. (Saussure 2017: 59; vrd Saussure 1971: 44) Tõsi, ajaloolase amet eeldab, iseäranis vanema ajaloo puhul, tekstide ehk siis tõendite lugemist nö surnud või olles täpsem, mitteeksisteerivates (n' existente) keeltes. Viimane väide vajab sel gitust, sest ei saksa ega vene keel kuulu ju surnud keelte hulka, vaielda võib ladina keele üle. Metafoorselt väljendudes on surnud nende keelte varasemad variandid, kuna niisugused tõendid ehk ajaloo allikad on kirjutatud nt keskalamsaksa või vanas kiriku slaavi keeles ning ka keskaegne või isegi varauusaegne ladina keelepruuk eri neb palju klassikalisest ladina keelest. Järgnev arutlus aheneb siiski ajalookeele piiridesse ja üritab esmalt määratleda selle mõiste sisu ja tähendust. Sellest johtuvalt vaadeldakse ajalookirjutust kui kul tuurilise tõlke tulemusena kujunenud teadusvaldkonda ning seejärel keskendub aru telu Eesti ajaloo keelele ja tõlkimisega seotud raskustele, selleks et paremini mõista eestikeelse akadeemilise kirjutamise seisundit ja arenguvõimekust. Siia koondatud arg või esmamõtted pole reeglina leidnud kajastust akadeemilises kaanonis, paik nedes juhuslike mainingutena mitme valdkonna piirimail.
Keel ja ajalugu Kirjutada Eesti minevikust eesti keeles JÜRI KIVIMÄE Ferdinand de Saussure'i liht... more Keel ja ajalugu Kirjutada Eesti minevikust eesti keeles JÜRI KIVIMÄE Ferdinand de Saussure'i lihtsad õpetussõnad, et me tunneme keeli üldiselt ainult kirja (pr l' écriture) kaudu ja et kirjalik dokument sekkub pidevalt isegi meie ema keeles, sobivad sisse juhatama järgnevat kirjutist. Tema edasine mõte, et "kaugemal kõneldava idioomi puhul saab veelgi vajalikumaks kirjalike tõendite poole pöördu mine ning seda enam kehtib see surnud idioomide puhul", osutab väga täpselt ajaloo kirjutuse praktikale. (Saussure 2017: 59; vrd Saussure 1971: 44) Tõsi, ajaloolase amet eeldab, iseäranis vanema ajaloo puhul, tekstide ehk siis tõendite lugemist nö surnud või olles täpsem, mitteeksisteerivates (n' existente) keeltes. Viimane väide vajab sel gitust, sest ei saksa ega vene keel kuulu ju surnud keelte hulka, vaielda võib ladina keele üle. Metafoorselt väljendudes on surnud nende keelte varasemad variandid, kuna niisugused tõendid ehk ajaloo allikad on kirjutatud nt keskalamsaksa või vanas kiriku slaavi keeles ning ka keskaegne või isegi varauusaegne ladina keelepruuk eri neb palju klassikalisest ladina keelest. Järgnev arutlus aheneb siiski ajalookeele piiridesse ja üritab esmalt määratleda selle mõiste sisu ja tähendust. Sellest johtuvalt vaadeldakse ajalookirjutust kui kul tuurilise tõlke tulemusena kujunenud teadusvaldkonda ning seejärel keskendub aru telu Eesti ajaloo keelele ja tõlkimisega seotud raskustele, selleks et paremini mõista eestikeelse akadeemilise kirjutamise seisundit ja arenguvõimekust. Siia koondatud arg või esmamõtted pole reeglina leidnud kajastust akadeemilises kaanonis, paik nedes juhuslike mainingutena mitme valdkonna piirimail.
Uploads
Papers by Juri Kivimae