Jätkame eelmises Mäetaguste numbris alustatud matka Siberi eesti asundustesse. Kuid see pole sees... more Jätkame eelmises Mäetaguste numbris alustatud matka Siberi eesti asundustesse. Kuid see pole seesama reis, pole seesama koht ega aeg, teised on ka osalejad ja kirjutaja. Tõsi on vaid see, et jälle ollakse teel, seekord Omski oblasti Tara kreisi küladesse: väikestesse, eelmisesajandilistesse ja eestikeelsetesse. On 1996. aasta varakevad ning edukalt ületatud Irdi ehk Irtõshi jõgi. Niisiis 13 valitud päeva Siberis ehk
T ässä katsauksessa esitellään esinemuistojen ja esinekertomusten kilpakeruuta Esemed meie rännak... more T ässä katsauksessa esitellään esinemuistojen ja esinekertomusten kilpakeruuta Esemed meie rännakuil (suom. Esineet matkallamme), jonka Viron kirjallisuusmuseon Viron kansanrunouden arkisto ja Tarton yliopiston folkloristiikan laitos järjestivät yhdessä vuonna 2019. Kilpakeruun organisoi apulaisprofessori Tiiu Jaago Tarton yliopistosta. Viron kilpakeruu järjestettiin rinnakkain Suomessa toteutetun Kadonnut kinnas ja muita tarinoita-hankkeen aineistonkeruun kanssa.
Artikkel põhineb 2013. aastal Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis korraldatud laste... more Artikkel põhineb 2013. aastal Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis korraldatud lastemängude kogumisvõistluse kaastöödel. Need on kogutud teemakirjutuse ehk teemajutustusena, mis on üks allikaloomise viis. Nimetan teemakirjutusena kogutud mängude-teemalist ainest mängumälestusteks. Tematiseerimise abil vaatlen 1940. aastatel sündinud mälestuste kirjutajate endi arvamusi nukkudest, nende omamisest ja nende arvust. Lastemängude uurijad on välja toonud, et tüdrukute silmis oli nukkudel 1950. aastatel eriline staatus-nukud olid neile armsad, nendega tegeleti ja neid hoiti. Nukkude kohta on vaadeldavates kaastöödes erinevaid arvamusi, sageli seostub nukkudega mõni emotsionaalselt mõju avaldanud ere mälestus, "välkmälestus". Kaastöödes tuleb nähtavale mälestuste dialoogilisus: neis põimuvad isiklik ja rahvaluulekoguja vaatepunkt, kui kujutletavatele lugejatele vahendatakse nii lapse emotsioone kui ka jagatakse teadmisi oma lapsepõlvest. Mänguasjade puudust kirjeldades annavad üks osa kirjutajaid ühtlasi edasi oma väärtushinnangud, osutades, et ilma mänguasjadeta sai areneda laste loovus ja kujutlusvõime. Kohati nähakse ennast mitte oludele allutatuna, vaid tegutsejatena, kes olude kiuste endale täisväärtusliku mängumaailma loovad. 1950. aastatel sai ühtlasi alguse Euroopa ja Ameerika mänguasjatööstuse kiire kasv-uute materjalide kasutuselevõtt viis hinnad alla, kasvav maksujõud tõi uusi tarbijaid. Eestis olid ühiskondlikud olud pärast Teist maailmasõda rahutud: sellises kontekstis on kõnesolevat igapäevaelu-ja lapse-keskset teemat huvipakkuv avada.
Laste maailma ilmestas Teise maailmasõja ajal ja pärast seda sõjategevusega seotud keskkond. Sõda... more Laste maailma ilmestas Teise maailmasõja ajal ja pärast seda sõjategevusega seotud keskkond. Sõda jättis jälje ka maastikule-veel mitu aastakümmet pärast Teise maailmasõja lõppu leidub mahajäänud sõjamoona. Eesti Rahvaluule Arhiivi lastemängude kogumise võistlusele 2013. aastal kirjutasid seitse inimest sõjamoonaga mängimisest: padrunite lõkkesse viskamisest ja nendega paugutamisest, päris püssirohu kasutamisest susspüssides jne. Ka elulugudes meenutatakse sõjamoonaga tegutsemist. Neid mänge peavad mitmed kirjutajad ohtlikeks ja imestavad, kuidas nad lapsena ohtu ei tajunud. Nii tekib küsimus, kas sõjamoonaga tegutsemist saab üldse käsitleda mänguna, ning kui, siis mis liiki mängudega on tegu-kas sõjamoonaga mängimise saab lastemängude kontekstis paigutada näiteks paugutamismängude või ohumängude alla. Kontekstualiseerimist kasutades vaadeldakse artiklis, kuidas kirjutajad ise oma mängukogemust iseloomustavad, kas tegemist on konkreetsesse ajastusse ja keskkonda paigutatava tegevusega või saab seoseid luua ka mängimisega teistel ajajärkudel.
Naljauurimine jääb mitme teadusala piirimaile. Käsitlusi naljadest avaldavad nii folkloristid, so... more Naljauurimine jääb mitme teadusala piirimaile. Käsitlusi naljadest avaldavad nii folkloristid, sotsioloogid, psühholoogid, kirjandusteadlased kui teisedki. Käesolevalt mõningaist probleemidest alal, kus puutuvad kokku psühholoogiline ja folkloristlik naljavaatlus. Psühholoogilistes ja folkloristlikes uurimustes lähtutakse erinevatelt alustelt. Esimeses huvitutakse mitte niivõrd naljatekstist, kuivõrd funktsioonist ja kohast, mis ta hõivab inimese juures, kes seda nalja loeb, kuulab, edasi annab. Tegeldakse anekdoodi kontekstiga ehk täpsemalt tegeldakse konteksti selle osaga, mis puudutab indiviidi ning nalja mõju talle. Erinevate psühholoogiliste suundade esindajad, aga ka strukturalistid, kaasajal moodsad antroposoofid jt. piiritlevad vaatlusalust veelgi ning käsitlevad rahvajutte sh nalju kui alateadvuslikke protsesse ja hingeaparaadi väljendusi (Holbek 1993: 225). See on ka psühhoanalüütilise (nimetatud ka freudistlikuks) meetodi põhialus.
Akadeemiline huvi rändeteema vastu on tänapäeval järjest kasvamas. Paljude suurte teaduskonverent... more Akadeemiline huvi rändeteema vastu on tänapäeval järjest kasvamas. Paljude suurte teaduskonverentside ja-kongresside programmides on eraldi sektsioonid migratsioonitemaatikast, suureneb migratsioonialaste teadusajakirjade arv ning ka muud teadusajakirjad ilmutavad üha sagedamini migratsiooniteemalisi erinumbreid. Käesolev Acta Historica Tallinnensia number on üks selliseid. See koondab artikleid ajaloolastelt, etnoloogidelt ja folkloristidelt, kes esinesid 12. ning 13. oktoobril 2010 Tallinna Ülikoolis peetud konverentsil "Vabatahtlik ja sunniviisiline ränne eesti migratsiooniloos". Konverentsil arutati erinevatel perioodidel asetleidnud rändeid nii Eestist välja kui Eestisse rõhuasetusega rände motiividel ja vabatahtlikkuse-sunniviisilisuse dihhotoomial. Selles, et ränne on tänase maailma globaliseerumise üks võtmetegureid, pole põhjust kahelda. Nagu kirjutab üks tänapäeva juhtivaid migratsiooniuurijaid Stephen Castles, on rahvusvaheline migratsioon muutunud üheks peamiseks faktoriks maailma kõigis regioonides asetleidvates sotsiaalsetes transformatsioonides ja arengutes. 1 Kuid ränded pole midagi tänapäevale ainuomast. Neoliitilise revolutsioonina tuntud murrang muutis ajapikku paikse eluviisi küll domineerivaks, kuid ränded on inimliiki saatnud ka järgnenud aastatuhandeil. Ränne näib olevat midagi inimliigile endiselt üldomast-tõsiasi, mida peegeldavad väljendid homo migrans 2 või homo viator 3. Ameerika sotsiaalteoreetik John Durham Petersi sõnutsi asub mobiilsuse kontseptsioon lääne kaanoni keskmes: ta leiab, et suurt osa õhtumaise kultuuri arengust võib vaadelda läbi rände prisma. 4 Ja kuigi rändeuurimine on traditsiooniliselt keskendunudki pigem õhtumaistele rännetele, teadvustab tänapäevane rändeuurimine migratsiooni globaalset iseloomu ja rände tihedat seotust maailmas toimuvate arengutega.
This article gives a folkloristic insight into how cinema and films influenced Estonian children'... more This article gives a folkloristic insight into how cinema and films influenced Estonian children's culture in the late 1940s and in the 1950s. During this period, Estonia was occupied by the Soviet Union. Due to the lack of Soviet film production at that time, the cinemas began to show American, German, and other films of the 1930s, so-called foreign films or trophies. The post-World War II trophy films, which differed from Soviet films in both themes and images, but also ideals, characters, and soundtrack, became box-office hits. The source material comes from the relevant essays sent to the Estonian Folklore Archives at the Estonian Literary Museum. As memories show, cinema and films had a strong influence on children and young people. Trophy films had an impact on children's culture, and children's games and activities found inspiration in them. Children build the culture of their peers, being both consumers of the culture and creating a culture of their own based on the culture of adults. Adult films helped them to socialise and take part in cultural exchanges.
This article explores the representations of Estonians, an ethnic group inhabiting West Siberian ... more This article explores the representations of Estonians, an ethnic group inhabiting West Siberian villages today, of their neighbouring Turkic peoples. I discuss the way that Siberian Estonians describe the representatives of these peoples and their contacts with the latter. The analysis is based on the interviews conducted within folklore collection fieldwork, in which a common question posed by the researcher was: What do you think/know about or what contacts have you had with the representatives of Turkic peoples? Siberian Estonians' representations of the neighbouring Turkic peoples are analysed as a creative process based on tradition and expressed by means of various folklore genres, whereas the meanings and interpretations are connected with the social and sociocultural environment. As the article is concerned with the lore of West Siberian Estonians only, it discusses the ethnic groups inhabiting this particular area-the Kazakhs and the Tatars.
This article gives a folkloristic insight into how cinema and films influenced Estonian children’... more This article gives a folkloristic insight into how cinema and films influenced Estonian children’s culture in the late 1940s and in the 1950s. During this period, Estonia was occupied by the Soviet Union. Due to the lack of Soviet film production at that time, the cinemas began to show American, German, and other films of the 1930s, so-called foreign films or trophies. The post-World War II trophy films, which differed from Soviet films in both themes and images, but also ideals, characters, and soundtrack, became box-office hits. The source material comes from the relevant essays sent to the Estonian Folklore Archives at the Estonian Literary Museum. As memories show, cinema and films had a strong influence on children and young people. Trophy films had an impact on children’s culture, and children’s games and activities found inspiration in them. Children build the culture of their peers, being both consumers of the culture and creating a culture of their own based on the culture ...
Andmebaasis olevate lastemängude kirjeldused pärinevad Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudest. Suurem ... more Andmebaasis olevate lastemängude kirjeldused pärinevad Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudest. Suurem osa veebivalimiku mängukirjeldustest pärineb lastemängude ülemaalise kogumiskonkursi (1934–1935) saadetistest. Kogumisvõistlus korraldati koostöös Haridusministeeriumi koolivalitsusega, mängukirjeldused ja joonistused on kooliõpilastelt. Mänge on valitud kõikidest endistest Eesti maakondadest. Valimik sisaldab põhiosa omaaegsest populaarsest mänguvaramust 5–15-aastaste laste seas, tuues ära ka unikaalsemaid ning ainukordsemaid mänge. Samuti leiab kogumikust nii praeguseni mängitavaid kui juba unustusehõlma vajunud mängude kirjeldusi. Tekste on kohendatud loetavamaks, kuid siiski sisaldavad need ka ajastuomast, paiguti tänapäeva ortograafiareeglitele mittevastavat kirjapilti. Ühest ja samast mängust võib olla esitatud mitu eri varianti, mis aitavad paremini mõista mängureegleid ning suunavad tähelepanu eri piirkondades kasutusel olnud erisugustele mängunimetustele.
Laste maailma ilmestas Teise maailmasõja ajal ja pärast seda sõjategevusega seotud keskkond. Sõda... more Laste maailma ilmestas Teise maailmasõja ajal ja pärast seda sõjategevusega seotud keskkond. Sõda jättis jälje ka maastikule-veel mitu aastakümmet pärast Teise maailmasõja lõppu leidub mahajäänud sõjamoona. Eesti Rahvaluule Arhiivi lastemängude kogumise võistlusele 2013. aastal kirjutasid seitse inimest sõjamoonaga mängimisest: padrunite lõkkesse viskamisest ja nendega paugutamisest, päris püssirohu kasutamisest susspüssides jne. Ka elulugudes meenutatakse sõjamoonaga tegutsemist. Neid mänge peavad mitmed kirjutajad ohtlikeks ja imestavad, kuidas nad lapsena ohtu ei tajunud. Nii tekib küsimus, kas sõjamoonaga tegutsemist saab üldse käsitleda mänguna, ning kui, siis mis liiki mängudega on tegu-kas sõjamoonaga mängimise saab lastemängude kontekstis paigutada näiteks paugutamismängude või ohumängude alla. Kontekstualiseerimist kasutades vaadeldakse artiklis, kuidas kirjutajad ise oma mängukogemust iseloomustavad, kas tegemist on konkreetsesse ajastusse ja keskkonda paigutatava tegevusega või saab seoseid luua ka mängimisega teistel ajajärkudel.
Artiklis keskendume Tartu piirkonna koolinoorte meemiloomingule, mida tavapäraselt postitatakse s... more Artiklis keskendume Tartu piirkonna koolinoorte meemiloomingule, mida tavapäraselt postitatakse sotsiaalmeedias (spetsiaalsel Facebooki või Instagrammi lehel). Vaatlus põhineb koolide meemilehtede jälgimisel internetietnograafilise meetodiga ning intervjuudel meemide genereerijatega. Konkreetsete koolide igapäevategevusest lähtuvad meemid kajastavad ja peegeldavad meemide kui nüüdisaegse internetisuhtluse žanri kaudu koolielu, või nagu defineerivad ühe meemilehe pidajad, seavad ülesandeks olla "Peaaegu adekvaatne pilguheit K. kooli ellu". Iga kooli meemidele jääb piisavalt tõlgendusvabadust. Kasutatavate motiivide ja kujutiste poolest mitmekesist, kuid adressaadi poolest piiritletud meemiderühma vaatame kui noortekultuuri osa. Meemide loomiseks, nagu ka nende mõistmiseks, on vajalikud teatud oskused, kus negatiivse või positiivse hinnangu osaliseks saamisel avalduvad oma käitumisnormid ja oma loogika. Meemidega tegeledes rakendavad koolinoored kultuurilist teadmist, meemikoodi, mida täiskasvanud ei pruugi mõista ja mis võib koguni üldse täiskasvanute vaateulatusest välja jääda. Mõne kooli meemilehtedel leiduvatest meemidest ei saa sageli aru ka teiste koolide õpilased, sest taotluslikult käsitletakse meemides oma kooli eluga seotud teemasid. Ühtlasi peegeldavad meemid tegijate endi väärtusi ning suhtumisi ümbritsevasse maailma ja inimestesse. Käesolevas artiklis toome valitud näidete põhjal esile koolielu kajastamise soovist tõukuvad populaarsed meemiteemad ja-motiivid nende sisulises ja vormilises väljenduses, mõistes noorte meemiloomingut kui digitaalse suhtlemise orgaanilist osa. Koolielu kohta loodud meemide toel teeme sissevaate sellesse, missuguseid eetilisi dilemmasid, konflikte ja konfliktide lahenduskatseid noored peavad vajalikuks meemide vahendusel esitleda, et pidada dialoogi nii oma meemikogukonnaga kui ka laiema identiteedirühmaga, kuhu nad kuuluvad.
This article explores the representations of Estonians, an ethnic group inhabiting West Siberian ... more This article explores the representations of Estonians, an ethnic group inhabiting West Siberian villages today, of their neighbouring Turkic peoples. I discuss the way that Siberian Estonians describe the representatives of these peoples and their contacts with the latter. The analysis is based on the interviews conducted within folklore collection fieldwork, in which a common question posed by the researcher was: What do you think/know about or what contacts have you had with the representatives of Turkic peoples? Siberian Estonians' representations of the neighbouring Turkic peoples are analysed as a creative process based on tradition and expressed by means of various folklore genres, whereas the meanings and interpretations are connected with the social and sociocultural environment. As the article is concerned with the lore of West Siberian Estonians only, it discusses the ethnic groups inhabiting this particular area-the Kazakhs and the Tatars.
Filmidest inspireeritud laste ja noorte mängud 1950. aastate Eestis ASTRID TUISK Minu kinoskäigud... more Filmidest inspireeritud laste ja noorte mängud 1950. aastate Eestis ASTRID TUISK Minu kinoskäigud algasid saksa ajal. Käis sõda. Ärevuse ja mure tasakaalustamiseks oli vaja midagi ilusat, rahustavat. Mängukaaslase ema käis kirikus. Minu ema kinos. [---] Nõukogude ajal ema õmbles laua taga palju. Sai harva kinos käia. Siis oli nii, et keset tuba kareldes tuli film talle võimalikult ilmekalt ette mängida.
On vaadeldud 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul agraarse väljarändamise käigus Siberis loodud... more On vaadeldud 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul agraarse väljarändamise käigus Siberis loodud külades elavate eestlaste väljarändamislugusid. Rääkijateks on väljarändajate järeltulijad, sest lood on kogutud Eesti Rahvaluule Arhiivi ekspeditsioonidel aastatel 1991-2005. Esivanemate elust Eestis ja nende rändamisest uude elupaika maalivad praegused rääkijad pilte vabadust, mõisnikuvaenulikkust ning orjust sümboliseerivate kujundite abil. Kujundid, mis enamikus on pärit rahvusliku ärkamise ajast ja kandsid spetsiifilisi tähendusi, on saanud üldisema tähenduse. Nii mõjub lugu raskest orjaelust Eestis praeguste rääkijate suus pigem romantilise müüdina. On välja kujunenud traditsioon rääkida konkreetsest teemast ja pärimusliku ajaloo perioodist teatud kindlal viisil. Nii on moodustunud üldine kollektiivne kogemus, mis toetub kollektiivsele mälule ja teenib ühiskondlikke huve. Esivanemate väljaränne Eestimaalt tuleb tänapäeval, 20. sajandi lõpul ja 21. sajandi algul Siberi külades eestlastega juttu ajades sageli teemaks. Ühest küljest on folkloristil küsimusega "Kuidas eestlased üldse siia, Siberisse, sattusid?" hea külainimestega juttu alustada. Teisalt aga on praegustele rääkijatele teema ka oluline, sest miks muidu sellest teatakse ja kõneldakse. Praegused rääkijad seovad väljarändamisloo tihti Siberis uue elu alustamise teemaga. Jutustusse põimitakse ka väljarände põhjused ja kirjeldatakse esivanemate endist elu Eestis. Nii on neile pärimuslugudele iseloomulik, et edasi ei anta mitte ainult fakte ega ajaloolist olukorda, vaid esivanemate üleelamisi seoses väljarände ja uue elu alustamisega Siberis. Üks suulise ajaloo uurijatest, Alessandro Portelli, tõdeb, et kuna suuline ajalugu tõstab esile jutustajate ettekujutused, sümboolika ja soovid, pole olemas ka valesid, ebatõeseid lugusid, sest need võivad peegeldada tõde, mis on õige psühholoogilisest küljest. 1
Artikkel põhineb 2013. aastal Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis korraldatud laste... more Artikkel põhineb 2013. aastal Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis korraldatud lastemängude kogumisvõistluse kaastöödel. Need on kogutud teemakirjutuse ehk teemajutustusena, mis on üks allikaloomise viis. Nimetan teemakirjutusena kogutud mängude-teemalist ainest mängumälestusteks. Tematiseerimise abil vaatlen 1940. aastatel sündinud mälestuste kirjutajate endi arvamusi nukkudest, nende omamisest ja nende arvust. Lastemängude uurijad on välja toonud, et tüdrukute silmis oli nukkudel 1950. aastatel eriline staatus -nukud olid neile armsad, nendega tegeleti ja neid hoiti. Nukkude kohta on vaadeldavates kaastöödes erinevaid arvamusi, sageli seostub nukkudega mõni emotsionaalselt mõju avaldanud ere mälestus, "välkmälestus". Kaastöödes tuleb nähtavale mälestuste dialoogilisus: neis põimuvad isiklik ja rahvaluulekoguja vaatepunkt, kui kujutletavatele lugejatele vahendatakse nii lapse emotsioone kui ka jagatakse teadmisi oma lapsepõlvest. Mänguasjade puudust kirjeldades annavad üks osa kirjutajaid ühtlasi edasi oma väärtushinnangud, osutades, et ilma mänguasjadeta sai areneda laste loovus ja kujutlusvõime. Kohati nähakse ennast mitte oludele allutatuna, vaid tegutsejatena, kes olude kiuste endale täisväärtusliku mängumaailma loovad. 1950. aastatel sai ühtlasi alguse Euroopa ja Ameerika mänguasjatööstuse kiire kasv -uute materjalide kasutuselevõtt viis hinnad alla, kasvav maksujõud tõi uusi tarbijaid. Eestis olid ühiskondlikud olud pärast Teist maailmasõda rahutud: sellises kontekstis on kõnesolevat igapäevaelu-ja lapse-keskset teemat huvipakkuv avada.
Jätkame eelmises Mäetaguste numbris alustatud matka Siberi eesti asundustesse. Kuid see pole sees... more Jätkame eelmises Mäetaguste numbris alustatud matka Siberi eesti asundustesse. Kuid see pole seesama reis, pole seesama koht ega aeg, teised on ka osalejad ja kirjutaja. Tõsi on vaid see, et jälle ollakse teel, seekord Omski oblasti Tara kreisi küladesse: väikestesse, eelmisesajandilistesse ja eestikeelsetesse. On 1996. aasta varakevad ning edukalt ületatud Irdi ehk Irtõshi jõgi. Niisiis 13 valitud päeva Siberis ehk
T ässä katsauksessa esitellään esinemuistojen ja esinekertomusten kilpakeruuta Esemed meie rännak... more T ässä katsauksessa esitellään esinemuistojen ja esinekertomusten kilpakeruuta Esemed meie rännakuil (suom. Esineet matkallamme), jonka Viron kirjallisuusmuseon Viron kansanrunouden arkisto ja Tarton yliopiston folkloristiikan laitos järjestivät yhdessä vuonna 2019. Kilpakeruun organisoi apulaisprofessori Tiiu Jaago Tarton yliopistosta. Viron kilpakeruu järjestettiin rinnakkain Suomessa toteutetun Kadonnut kinnas ja muita tarinoita-hankkeen aineistonkeruun kanssa.
Artikkel põhineb 2013. aastal Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis korraldatud laste... more Artikkel põhineb 2013. aastal Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis korraldatud lastemängude kogumisvõistluse kaastöödel. Need on kogutud teemakirjutuse ehk teemajutustusena, mis on üks allikaloomise viis. Nimetan teemakirjutusena kogutud mängude-teemalist ainest mängumälestusteks. Tematiseerimise abil vaatlen 1940. aastatel sündinud mälestuste kirjutajate endi arvamusi nukkudest, nende omamisest ja nende arvust. Lastemängude uurijad on välja toonud, et tüdrukute silmis oli nukkudel 1950. aastatel eriline staatus-nukud olid neile armsad, nendega tegeleti ja neid hoiti. Nukkude kohta on vaadeldavates kaastöödes erinevaid arvamusi, sageli seostub nukkudega mõni emotsionaalselt mõju avaldanud ere mälestus, "välkmälestus". Kaastöödes tuleb nähtavale mälestuste dialoogilisus: neis põimuvad isiklik ja rahvaluulekoguja vaatepunkt, kui kujutletavatele lugejatele vahendatakse nii lapse emotsioone kui ka jagatakse teadmisi oma lapsepõlvest. Mänguasjade puudust kirjeldades annavad üks osa kirjutajaid ühtlasi edasi oma väärtushinnangud, osutades, et ilma mänguasjadeta sai areneda laste loovus ja kujutlusvõime. Kohati nähakse ennast mitte oludele allutatuna, vaid tegutsejatena, kes olude kiuste endale täisväärtusliku mängumaailma loovad. 1950. aastatel sai ühtlasi alguse Euroopa ja Ameerika mänguasjatööstuse kiire kasv-uute materjalide kasutuselevõtt viis hinnad alla, kasvav maksujõud tõi uusi tarbijaid. Eestis olid ühiskondlikud olud pärast Teist maailmasõda rahutud: sellises kontekstis on kõnesolevat igapäevaelu-ja lapse-keskset teemat huvipakkuv avada.
Laste maailma ilmestas Teise maailmasõja ajal ja pärast seda sõjategevusega seotud keskkond. Sõda... more Laste maailma ilmestas Teise maailmasõja ajal ja pärast seda sõjategevusega seotud keskkond. Sõda jättis jälje ka maastikule-veel mitu aastakümmet pärast Teise maailmasõja lõppu leidub mahajäänud sõjamoona. Eesti Rahvaluule Arhiivi lastemängude kogumise võistlusele 2013. aastal kirjutasid seitse inimest sõjamoonaga mängimisest: padrunite lõkkesse viskamisest ja nendega paugutamisest, päris püssirohu kasutamisest susspüssides jne. Ka elulugudes meenutatakse sõjamoonaga tegutsemist. Neid mänge peavad mitmed kirjutajad ohtlikeks ja imestavad, kuidas nad lapsena ohtu ei tajunud. Nii tekib küsimus, kas sõjamoonaga tegutsemist saab üldse käsitleda mänguna, ning kui, siis mis liiki mängudega on tegu-kas sõjamoonaga mängimise saab lastemängude kontekstis paigutada näiteks paugutamismängude või ohumängude alla. Kontekstualiseerimist kasutades vaadeldakse artiklis, kuidas kirjutajad ise oma mängukogemust iseloomustavad, kas tegemist on konkreetsesse ajastusse ja keskkonda paigutatava tegevusega või saab seoseid luua ka mängimisega teistel ajajärkudel.
Naljauurimine jääb mitme teadusala piirimaile. Käsitlusi naljadest avaldavad nii folkloristid, so... more Naljauurimine jääb mitme teadusala piirimaile. Käsitlusi naljadest avaldavad nii folkloristid, sotsioloogid, psühholoogid, kirjandusteadlased kui teisedki. Käesolevalt mõningaist probleemidest alal, kus puutuvad kokku psühholoogiline ja folkloristlik naljavaatlus. Psühholoogilistes ja folkloristlikes uurimustes lähtutakse erinevatelt alustelt. Esimeses huvitutakse mitte niivõrd naljatekstist, kuivõrd funktsioonist ja kohast, mis ta hõivab inimese juures, kes seda nalja loeb, kuulab, edasi annab. Tegeldakse anekdoodi kontekstiga ehk täpsemalt tegeldakse konteksti selle osaga, mis puudutab indiviidi ning nalja mõju talle. Erinevate psühholoogiliste suundade esindajad, aga ka strukturalistid, kaasajal moodsad antroposoofid jt. piiritlevad vaatlusalust veelgi ning käsitlevad rahvajutte sh nalju kui alateadvuslikke protsesse ja hingeaparaadi väljendusi (Holbek 1993: 225). See on ka psühhoanalüütilise (nimetatud ka freudistlikuks) meetodi põhialus.
Akadeemiline huvi rändeteema vastu on tänapäeval järjest kasvamas. Paljude suurte teaduskonverent... more Akadeemiline huvi rändeteema vastu on tänapäeval järjest kasvamas. Paljude suurte teaduskonverentside ja-kongresside programmides on eraldi sektsioonid migratsioonitemaatikast, suureneb migratsioonialaste teadusajakirjade arv ning ka muud teadusajakirjad ilmutavad üha sagedamini migratsiooniteemalisi erinumbreid. Käesolev Acta Historica Tallinnensia number on üks selliseid. See koondab artikleid ajaloolastelt, etnoloogidelt ja folkloristidelt, kes esinesid 12. ning 13. oktoobril 2010 Tallinna Ülikoolis peetud konverentsil "Vabatahtlik ja sunniviisiline ränne eesti migratsiooniloos". Konverentsil arutati erinevatel perioodidel asetleidnud rändeid nii Eestist välja kui Eestisse rõhuasetusega rände motiividel ja vabatahtlikkuse-sunniviisilisuse dihhotoomial. Selles, et ränne on tänase maailma globaliseerumise üks võtmetegureid, pole põhjust kahelda. Nagu kirjutab üks tänapäeva juhtivaid migratsiooniuurijaid Stephen Castles, on rahvusvaheline migratsioon muutunud üheks peamiseks faktoriks maailma kõigis regioonides asetleidvates sotsiaalsetes transformatsioonides ja arengutes. 1 Kuid ränded pole midagi tänapäevale ainuomast. Neoliitilise revolutsioonina tuntud murrang muutis ajapikku paikse eluviisi küll domineerivaks, kuid ränded on inimliiki saatnud ka järgnenud aastatuhandeil. Ränne näib olevat midagi inimliigile endiselt üldomast-tõsiasi, mida peegeldavad väljendid homo migrans 2 või homo viator 3. Ameerika sotsiaalteoreetik John Durham Petersi sõnutsi asub mobiilsuse kontseptsioon lääne kaanoni keskmes: ta leiab, et suurt osa õhtumaise kultuuri arengust võib vaadelda läbi rände prisma. 4 Ja kuigi rändeuurimine on traditsiooniliselt keskendunudki pigem õhtumaistele rännetele, teadvustab tänapäevane rändeuurimine migratsiooni globaalset iseloomu ja rände tihedat seotust maailmas toimuvate arengutega.
This article gives a folkloristic insight into how cinema and films influenced Estonian children'... more This article gives a folkloristic insight into how cinema and films influenced Estonian children's culture in the late 1940s and in the 1950s. During this period, Estonia was occupied by the Soviet Union. Due to the lack of Soviet film production at that time, the cinemas began to show American, German, and other films of the 1930s, so-called foreign films or trophies. The post-World War II trophy films, which differed from Soviet films in both themes and images, but also ideals, characters, and soundtrack, became box-office hits. The source material comes from the relevant essays sent to the Estonian Folklore Archives at the Estonian Literary Museum. As memories show, cinema and films had a strong influence on children and young people. Trophy films had an impact on children's culture, and children's games and activities found inspiration in them. Children build the culture of their peers, being both consumers of the culture and creating a culture of their own based on the culture of adults. Adult films helped them to socialise and take part in cultural exchanges.
This article explores the representations of Estonians, an ethnic group inhabiting West Siberian ... more This article explores the representations of Estonians, an ethnic group inhabiting West Siberian villages today, of their neighbouring Turkic peoples. I discuss the way that Siberian Estonians describe the representatives of these peoples and their contacts with the latter. The analysis is based on the interviews conducted within folklore collection fieldwork, in which a common question posed by the researcher was: What do you think/know about or what contacts have you had with the representatives of Turkic peoples? Siberian Estonians' representations of the neighbouring Turkic peoples are analysed as a creative process based on tradition and expressed by means of various folklore genres, whereas the meanings and interpretations are connected with the social and sociocultural environment. As the article is concerned with the lore of West Siberian Estonians only, it discusses the ethnic groups inhabiting this particular area-the Kazakhs and the Tatars.
This article gives a folkloristic insight into how cinema and films influenced Estonian children’... more This article gives a folkloristic insight into how cinema and films influenced Estonian children’s culture in the late 1940s and in the 1950s. During this period, Estonia was occupied by the Soviet Union. Due to the lack of Soviet film production at that time, the cinemas began to show American, German, and other films of the 1930s, so-called foreign films or trophies. The post-World War II trophy films, which differed from Soviet films in both themes and images, but also ideals, characters, and soundtrack, became box-office hits. The source material comes from the relevant essays sent to the Estonian Folklore Archives at the Estonian Literary Museum. As memories show, cinema and films had a strong influence on children and young people. Trophy films had an impact on children’s culture, and children’s games and activities found inspiration in them. Children build the culture of their peers, being both consumers of the culture and creating a culture of their own based on the culture ...
Andmebaasis olevate lastemängude kirjeldused pärinevad Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudest. Suurem ... more Andmebaasis olevate lastemängude kirjeldused pärinevad Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudest. Suurem osa veebivalimiku mängukirjeldustest pärineb lastemängude ülemaalise kogumiskonkursi (1934–1935) saadetistest. Kogumisvõistlus korraldati koostöös Haridusministeeriumi koolivalitsusega, mängukirjeldused ja joonistused on kooliõpilastelt. Mänge on valitud kõikidest endistest Eesti maakondadest. Valimik sisaldab põhiosa omaaegsest populaarsest mänguvaramust 5–15-aastaste laste seas, tuues ära ka unikaalsemaid ning ainukordsemaid mänge. Samuti leiab kogumikust nii praeguseni mängitavaid kui juba unustusehõlma vajunud mängude kirjeldusi. Tekste on kohendatud loetavamaks, kuid siiski sisaldavad need ka ajastuomast, paiguti tänapäeva ortograafiareeglitele mittevastavat kirjapilti. Ühest ja samast mängust võib olla esitatud mitu eri varianti, mis aitavad paremini mõista mängureegleid ning suunavad tähelepanu eri piirkondades kasutusel olnud erisugustele mängunimetustele.
Laste maailma ilmestas Teise maailmasõja ajal ja pärast seda sõjategevusega seotud keskkond. Sõda... more Laste maailma ilmestas Teise maailmasõja ajal ja pärast seda sõjategevusega seotud keskkond. Sõda jättis jälje ka maastikule-veel mitu aastakümmet pärast Teise maailmasõja lõppu leidub mahajäänud sõjamoona. Eesti Rahvaluule Arhiivi lastemängude kogumise võistlusele 2013. aastal kirjutasid seitse inimest sõjamoonaga mängimisest: padrunite lõkkesse viskamisest ja nendega paugutamisest, päris püssirohu kasutamisest susspüssides jne. Ka elulugudes meenutatakse sõjamoonaga tegutsemist. Neid mänge peavad mitmed kirjutajad ohtlikeks ja imestavad, kuidas nad lapsena ohtu ei tajunud. Nii tekib küsimus, kas sõjamoonaga tegutsemist saab üldse käsitleda mänguna, ning kui, siis mis liiki mängudega on tegu-kas sõjamoonaga mängimise saab lastemängude kontekstis paigutada näiteks paugutamismängude või ohumängude alla. Kontekstualiseerimist kasutades vaadeldakse artiklis, kuidas kirjutajad ise oma mängukogemust iseloomustavad, kas tegemist on konkreetsesse ajastusse ja keskkonda paigutatava tegevusega või saab seoseid luua ka mängimisega teistel ajajärkudel.
Artiklis keskendume Tartu piirkonna koolinoorte meemiloomingule, mida tavapäraselt postitatakse s... more Artiklis keskendume Tartu piirkonna koolinoorte meemiloomingule, mida tavapäraselt postitatakse sotsiaalmeedias (spetsiaalsel Facebooki või Instagrammi lehel). Vaatlus põhineb koolide meemilehtede jälgimisel internetietnograafilise meetodiga ning intervjuudel meemide genereerijatega. Konkreetsete koolide igapäevategevusest lähtuvad meemid kajastavad ja peegeldavad meemide kui nüüdisaegse internetisuhtluse žanri kaudu koolielu, või nagu defineerivad ühe meemilehe pidajad, seavad ülesandeks olla "Peaaegu adekvaatne pilguheit K. kooli ellu". Iga kooli meemidele jääb piisavalt tõlgendusvabadust. Kasutatavate motiivide ja kujutiste poolest mitmekesist, kuid adressaadi poolest piiritletud meemiderühma vaatame kui noortekultuuri osa. Meemide loomiseks, nagu ka nende mõistmiseks, on vajalikud teatud oskused, kus negatiivse või positiivse hinnangu osaliseks saamisel avalduvad oma käitumisnormid ja oma loogika. Meemidega tegeledes rakendavad koolinoored kultuurilist teadmist, meemikoodi, mida täiskasvanud ei pruugi mõista ja mis võib koguni üldse täiskasvanute vaateulatusest välja jääda. Mõne kooli meemilehtedel leiduvatest meemidest ei saa sageli aru ka teiste koolide õpilased, sest taotluslikult käsitletakse meemides oma kooli eluga seotud teemasid. Ühtlasi peegeldavad meemid tegijate endi väärtusi ning suhtumisi ümbritsevasse maailma ja inimestesse. Käesolevas artiklis toome valitud näidete põhjal esile koolielu kajastamise soovist tõukuvad populaarsed meemiteemad ja-motiivid nende sisulises ja vormilises väljenduses, mõistes noorte meemiloomingut kui digitaalse suhtlemise orgaanilist osa. Koolielu kohta loodud meemide toel teeme sissevaate sellesse, missuguseid eetilisi dilemmasid, konflikte ja konfliktide lahenduskatseid noored peavad vajalikuks meemide vahendusel esitleda, et pidada dialoogi nii oma meemikogukonnaga kui ka laiema identiteedirühmaga, kuhu nad kuuluvad.
This article explores the representations of Estonians, an ethnic group inhabiting West Siberian ... more This article explores the representations of Estonians, an ethnic group inhabiting West Siberian villages today, of their neighbouring Turkic peoples. I discuss the way that Siberian Estonians describe the representatives of these peoples and their contacts with the latter. The analysis is based on the interviews conducted within folklore collection fieldwork, in which a common question posed by the researcher was: What do you think/know about or what contacts have you had with the representatives of Turkic peoples? Siberian Estonians' representations of the neighbouring Turkic peoples are analysed as a creative process based on tradition and expressed by means of various folklore genres, whereas the meanings and interpretations are connected with the social and sociocultural environment. As the article is concerned with the lore of West Siberian Estonians only, it discusses the ethnic groups inhabiting this particular area-the Kazakhs and the Tatars.
Filmidest inspireeritud laste ja noorte mängud 1950. aastate Eestis ASTRID TUISK Minu kinoskäigud... more Filmidest inspireeritud laste ja noorte mängud 1950. aastate Eestis ASTRID TUISK Minu kinoskäigud algasid saksa ajal. Käis sõda. Ärevuse ja mure tasakaalustamiseks oli vaja midagi ilusat, rahustavat. Mängukaaslase ema käis kirikus. Minu ema kinos. [---] Nõukogude ajal ema õmbles laua taga palju. Sai harva kinos käia. Siis oli nii, et keset tuba kareldes tuli film talle võimalikult ilmekalt ette mängida.
On vaadeldud 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul agraarse väljarändamise käigus Siberis loodud... more On vaadeldud 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul agraarse väljarändamise käigus Siberis loodud külades elavate eestlaste väljarändamislugusid. Rääkijateks on väljarändajate järeltulijad, sest lood on kogutud Eesti Rahvaluule Arhiivi ekspeditsioonidel aastatel 1991-2005. Esivanemate elust Eestis ja nende rändamisest uude elupaika maalivad praegused rääkijad pilte vabadust, mõisnikuvaenulikkust ning orjust sümboliseerivate kujundite abil. Kujundid, mis enamikus on pärit rahvusliku ärkamise ajast ja kandsid spetsiifilisi tähendusi, on saanud üldisema tähenduse. Nii mõjub lugu raskest orjaelust Eestis praeguste rääkijate suus pigem romantilise müüdina. On välja kujunenud traditsioon rääkida konkreetsest teemast ja pärimusliku ajaloo perioodist teatud kindlal viisil. Nii on moodustunud üldine kollektiivne kogemus, mis toetub kollektiivsele mälule ja teenib ühiskondlikke huve. Esivanemate väljaränne Eestimaalt tuleb tänapäeval, 20. sajandi lõpul ja 21. sajandi algul Siberi külades eestlastega juttu ajades sageli teemaks. Ühest küljest on folkloristil küsimusega "Kuidas eestlased üldse siia, Siberisse, sattusid?" hea külainimestega juttu alustada. Teisalt aga on praegustele rääkijatele teema ka oluline, sest miks muidu sellest teatakse ja kõneldakse. Praegused rääkijad seovad väljarändamisloo tihti Siberis uue elu alustamise teemaga. Jutustusse põimitakse ka väljarände põhjused ja kirjeldatakse esivanemate endist elu Eestis. Nii on neile pärimuslugudele iseloomulik, et edasi ei anta mitte ainult fakte ega ajaloolist olukorda, vaid esivanemate üleelamisi seoses väljarände ja uue elu alustamisega Siberis. Üks suulise ajaloo uurijatest, Alessandro Portelli, tõdeb, et kuna suuline ajalugu tõstab esile jutustajate ettekujutused, sümboolika ja soovid, pole olemas ka valesid, ebatõeseid lugusid, sest need võivad peegeldada tõde, mis on õige psühholoogilisest küljest. 1
Artikkel põhineb 2013. aastal Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis korraldatud laste... more Artikkel põhineb 2013. aastal Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis korraldatud lastemängude kogumisvõistluse kaastöödel. Need on kogutud teemakirjutuse ehk teemajutustusena, mis on üks allikaloomise viis. Nimetan teemakirjutusena kogutud mängude-teemalist ainest mängumälestusteks. Tematiseerimise abil vaatlen 1940. aastatel sündinud mälestuste kirjutajate endi arvamusi nukkudest, nende omamisest ja nende arvust. Lastemängude uurijad on välja toonud, et tüdrukute silmis oli nukkudel 1950. aastatel eriline staatus -nukud olid neile armsad, nendega tegeleti ja neid hoiti. Nukkude kohta on vaadeldavates kaastöödes erinevaid arvamusi, sageli seostub nukkudega mõni emotsionaalselt mõju avaldanud ere mälestus, "välkmälestus". Kaastöödes tuleb nähtavale mälestuste dialoogilisus: neis põimuvad isiklik ja rahvaluulekoguja vaatepunkt, kui kujutletavatele lugejatele vahendatakse nii lapse emotsioone kui ka jagatakse teadmisi oma lapsepõlvest. Mänguasjade puudust kirjeldades annavad üks osa kirjutajaid ühtlasi edasi oma väärtushinnangud, osutades, et ilma mänguasjadeta sai areneda laste loovus ja kujutlusvõime. Kohati nähakse ennast mitte oludele allutatuna, vaid tegutsejatena, kes olude kiuste endale täisväärtusliku mängumaailma loovad. 1950. aastatel sai ühtlasi alguse Euroopa ja Ameerika mänguasjatööstuse kiire kasv -uute materjalide kasutuselevõtt viis hinnad alla, kasvav maksujõud tõi uusi tarbijaid. Eestis olid ühiskondlikud olud pärast Teist maailmasõda rahutud: sellises kontekstis on kõnesolevat igapäevaelu-ja lapse-keskset teemat huvipakkuv avada.
Uploads
Papers by Astrid Tuisk