Eesti kroon
| See artikkel räägib rahaühikust; EEK on ka Eesti Entsüklopeediakirjastuse lühend. |

Eesti kroon (lühend kr, ISO 4217 kood EEK) oli Eesti Vabariigi rahaühik aastatel 1928–1941 ja 1992–2011. Üks kroon jagunes sajaks sendiks. Krooni eelkäija oli 1924. aastal kasutusele võetud arvestusühik kuldkroon. Seadusliku maksevahendina kehtestati kroon 1. jaanuaril 1928, mil see asendas Eesti marga vahekorras üks kroon saja marga vastu. Esimese krooni käive lõppes Nõukogude okupatsiooni ajal 25. märtsil 1941.[1][2]
Kroon taastati 1992. aasta rahareformiga ja sellest sai 20. juunil 1992 Eesti ainus seaduslik maksevahend. Krooni kurss fikseeriti Saksa marga suhtes vahekorras kaheksa krooni ühe marga eest. Valuutakomitee põhimõtetel rajatud rahasüsteem püsis kuni euro kasutuselevõtuni; alates 1999. aastast oli krooni kurss seotud euroga.[3][4]
1. jaanuaril 2011 võeti Eestis kasutusele euro kursiga 1 euro = 15,6466 krooni. Krooni ja euro sularaha olid paralleelselt käibel 14. jaanuari lõpuni ning 15. jaanuarist oli ainus seaduslik maksevahend euro. Eesti Pank vahetab krooni pangatähti ja münte eurodeks tasuta, piiramatus koguses ja tähtajatult.[5]
Eellugu ja kuldkroon
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti esimene oma rahaühik oli 1918. aastal kasutusele võetud mark. Iseseisvuse alguses käibis selle kõrval mitme riigi raha. Eesti marga väärtuse langust soodustasid sõja- ja majandusraskused, kattevara nappus ning Eesti Panga ulatuslik osalemine ettevõtete pikaajalises rahastamises. Keskpanga laenuandmise ja raha väärtuse kindlustamise ülesanded sattusid omavahel vastuollu.[6]
1924. aastal seadustati kulla väärtusel põhinev arvestusühik kuldkroon, mis vastas 0,403226 grammile puhtale kullale ehk toonase Rootsi krooni kullasisaldusele. Kuldkroon võimaldas väljendada laenukohustusi püsivamas väärtuses, kuigi makseid tehti endiselt markades. Kuldkroonides münte ei vermitud: tegemist oli arvestus- ja lepingulise ühikuga, mitte eraldi käibele lastud sularahaga.[7]
Uue raha nime üle peetud aruteludes pakuti muu hulgas nimetusi „taaler”, „kuldar”, „erk”, „esta” ja „est”. Taalri sajandikuks oleks olnud kross; Jaan Tõnisson toetas nimetust „kuldar”. Lõpuks jäid kasutusele Skandinaavia rahanimedega sarnane „kroon” ja selle sajandiku nimetus „sent”. Nimevaliku vaidlusi kirjeldas kümme aastat pärast reformi ilmunud ajalehe Lääne Elu ülevaade.[8]
Eesti kroon aastatel 1928–1941
[muuda | muuda lähteteksti]1928. aasta rahareform
[muuda | muuda lähteteksti]- Vaata ka: Eesti Vabariigi rahareform aastal 1928
1927.–1928. aasta raha- ja pangareformi ettevalmistamisel kasutati Rahvasteliidu ekspertide nõuandeid. Reformiga eraldati keskpanga emissiooniülesanne pikaajalisest laenuandmisest. Eesti Panga bilansist viidi pikaajalisi laene üle Pikalaenu Panka ning rahasüsteemi tugevdamiseks kasutati välislaenu. Reformiks ette nähtud 1,35 miljonist naelsterlingist eraldati miljon Eesti Pangale ja 350 000 Pikalaenu Pangale.[7]
Riigikogu võttis reformiks vajalikud seadused vastu 1927. aasta mais. Uus rahaseadus ja Eesti Panga põhikiri hakkasid kehtima 1. jaanuaril 1928. Üks kroon võrdus saja senise margaga ja jagunes sajaks sendiks; seega vastas üks sent ühele reformieelsele margale. Pangatähtede väljalaskmise ainuõigus kuulus Eesti Pangale, metallist vahetusraha väljaandmine jäi riigikassale.[6][9]
Krooni kullapariteet oli 0,403226 grammi puhast kulda. Pangatähtede ja Eesti Panga muude jooksvate kohustuste kattevara pidi koosnema kullast ning vabalt vahetatavast välisrahast ja ulatuma vähemalt 40 protsendini vastavatest kohustustest. Kullapariteet ei tähendanud, et iga käibel oleva krooni kohta hoiti keskpangas sama väärtusega kogust füüsilist kulda.[7]
Pangatähed ja nende valmistamine
[muuda | muuda lähteteksti]Krooni kehtestamisel ei olnud uued pangatähed veel valmis. Ajutise lahendusena lasti 1928. aasta alguses käibele 1923. aasta kujundusega sajamargased kassatähed, millele oli lisatud ületrükk „ÜKS KROON”. Esimene uue kujundusega kümnekroonine tuli käibele 1. septembril 1928.[1][2]
Esimese krooni pangatähed kujundas Günther Reindorff. Kujundusvõistluse tingimused võeti vastu 1926. aastal: soovitati rahvuslikku ilmet, vapikujutisi, allegooriat ja maastikke, kuid põhimotiivina ei soovitatud konkreetsete inimeste portreesid. Reindorffi kavanditele määrati esimene auhind. Pangatähtedel kujutati muu hulgas kalurit, viljavihkudega neidu, lamburit, pankrannikut ja seppa.[10][2]
| Nimiväärtus | Aastaarv pangatähel | Käibele lastud | Tiraaž |
|---|---|---|---|
| 5 krooni | 1929 | 12. juunil 1930 | 7 200 000 |
| 10 krooni | 1928 | 1. septembril 1928 | 5 450 000 |
| 10 krooni, A-seeria | 1937 | 10. septembril 1937 | 4 650 000 |
| 10 krooni, B-seeria | 1940 | Ei lastud käibele | 1 710 000 |
| 20 krooni | 1932 | 1. oktoobril 1932 | 2 700 000 |
| 50 krooni | 1929 | 27. juunil 1929 | 1 070 000 |
| 100 krooni | 1935 | 15. oktoobril 1936 | 485 000 |
Pangatähed valmistati Tallinnas Riigi Trükikojas. Eesti Panga ja trükikoja esimene kroonide valmistamise leping sõlmiti 13. juulil 1927. Tootmisel kasutati graveeritud trükiplaate, sügavtrükki, peenejoonelisi giljošše ja vesimärgiga paberit. Paberit hangiti muu hulgas Läti Līgatne paberivabrikust. Valminud rahatähti kontrolliti, nummerdati, lõigati ja pakiti; saadetised viidi panka politsei saatel. Tootmine oli töömahukas ning trükkimise kõrval tuli lahendada kuivatamise ja kvaliteedikontrolli küsimusi. 18. märtsil 1929 hävis kümnekrooniste kuivatamisel puhkenud tulekahjus tuhat poognat ehk 8000 pangatähte.[10]
Mündid
[muuda | muuda lähteteksti]
Kroonivääringus müntidel oli üheksa nimiväärtust: 1, 2, 5, 10, 20, 25 ja 50 senti ning 1 ja 2 krooni. Esimesena lasti 1. septembril 1928 käibele 25-sendine münt. Müntide kujundamisel osales Georg Vestenberg. Neid valmistati Eestis Riigi Trükikojas.[9]
Ühe- ja kahekroonised mündid pidid algse rahaseaduse järgi sisaldama vähemalt 50 protsenti hõbedat. Vahetusraha emiteerimise mahule olid seatud piirid: ühe- ja kahekrooniseid võis välja anda kuni kuue krooni ning väiksemaid münte kuni kolme krooni väärtuses elaniku kohta. Hilisem seadusemuudatus võimaldas vermida ühekrooniseid alumiiniumpronksist.[10]
Kahekroonised hõbemündid anti välja Tartu ülikooli 300. aastapäevaks 1932. aastal ja Toompea lossi kujutisega 1930. aastal. 1933. aasta ühekroonine oli pühendatud üldlaulupeole; 1934. aasta alumiiniumpronksist ühekroonisel kujutati viikingilaeva. 25-sendised kaotasid kehtivuse 15. oktoobril 1936. Aastaarvu 1939 kandnud ühesendine lasti käibele alles 25. juulil 1940, kui Eesti oli juba Nõukogude Liidu okupeeritud.[9]
Majanduskriis ja devalveerimine
[muuda | muuda lähteteksti]Ülemaailmne majanduskriis vähendas nõudlust Eesti ekspordi järele ja langetas hindu. Kui Suurbritannia 1931. aastal kullastandardist loobus ning sellele järgnesid mitmed Eesti kaubanduspartnerid, jäi Eesti esialgu senise kullapariteedi juurde. See muutis Eesti toodangu välisturgudel suhteliselt kallimaks ja süvendas survet eksportijatele.[11]
1933. aasta esimesel poolel püüti eksporti toetada valuutamaksu ja ekspordipreemiate abil. 28. juunil 1933 devalveeriti kroon 35 protsendi võrra. Krooni odavnemine parandas ekspordi hinnakonkurentsivõimet, kuid sellele järgnenud majanduse taastumist mõjutas ka olukorra paranemine välisturgudel.[11]
1. novembrist 1933 fikseeriti krooni kurss naelsterlingi suhtes vahekorras üks naelsterling 18,35 krooni eest. See asendas reformiaegse kullapariteedi rahapoliitika ankruna.[7]
Käibelt kõrvaldamine 1940–1941
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Eesti okupeerimist 1940. aasta juunis allutati rahandusasutused Nõukogude võimule. Eesti Pank riigistati ja korraldati ümber NSV Liidu Riigipanga vabariiklikuks kontoriks. 25. novembril 1940 lasti krooni kõrval käibele Nõukogude rubla ametliku suhtega üks kroon 1,25 rubla eest. Kroon kaotas kehtivuse 25. märtsil 1941.[7][1]
Krooni kadumisega katkes iseseisev Eesti rahapoliitika. Ka Saksa okupatsiooni ajal ei taastatud krooni käivet. Taasiseseisvumise eelsel ajal oli Eestis kasutusel Nõukogude rubla.[1]
Krooni taastamine ja 1992. aasta rahareform
[muuda | muuda lähteteksti]Ettevalmistamine
[muuda | muuda lähteteksti]- Vaata ka: 1992. aasta Eesti rahareform
Oma raha taastamist hakati arutama enne Eesti riikliku iseseisvuse taastamist. Eesti Pank alustas uuesti tööd 1. jaanuaril 1990. 27. märtsil 1991 moodustati ulatuslike volitustega Rahareformi komitee, kuhu kuulusid peaminister, Eesti Panga president ja sõltumatu teadlasest liige. Reformi algsed kontseptsioonid erinesid oma raha kasutuselevõtu ajastuse ja korralduse poolest.[3]
Reformi eel halvenes rubla väärtus kiiresti ja Eestis nappis sularaha. Raha taastamine eeldas ühtaegu uute rahatähtede ja müntide valmistamist, reservide loomist ning pankade ja rahavahetuse töökorralduse muutmist. 1992. aasta kevadel saabusid Eestisse Suurbritannias trükitud pangatähed ning hiljem Ameerika Ühendriikides valmistatud ühe- ja kahekroonised.[3]
Krooni kattevara loomisel oli tähtis enne Teist maailmasõda välismaal hoiustatud Eesti Panga kulla tagasisaamine. Suurbritanniaga saavutati kokkulepe 1992. aasta alguses; Eesti sai tagasi ka teistes välispankades säilinud või hüvitatud kullavara. Ajutiseks reserviks eraldas Ülemnõukogu 23. jaanuaril 1992 Eesti Pangale riikliku metsafondi raielanke arvestusliku väärtusega 150 miljonit USA dollarit. Seda kroonimetsana tuntud reservi ei tulnud krooni tagamiseks kasutada; vastav otsus tunnistati 1997. aastal kehtetuks.[6][3]
Rahavahetus
[muuda | muuda lähteteksti]Rahareformi komitee määras 17. juunil 1992 reformi alguspäevaks 20. juuni. Kroonist sai Eesti ainus seaduslik maksevahend selle päeva kell neli hommikul. Elanike sularahavahetus toimus 20.–22. juunil. Nimekirja kantud residendile vahetati üks kord kuni 1500 rubla kursiga kümme rubla ühe krooni eest, mis võimaldas saada kuni 150 krooni. Piirmäära ületava sularaha vahetamiseks kehtestati ebasoodsam kurss 50 rubla ühe krooni eest.[1][12][13]
Pangahoiused ja kohustused arvestati kroonideks ümber kursiga kümme rubla ühe krooni eest; neile ei kehtinud sularahavahetuse 1500-rublane piirmäär.[13]
Üle Eesti loodi 727 rahavahetuspunkti ja rahareformi korraldamises osales üle 16 500 inimese. Rahavahetajate nimekirjad koostati eelnevalt ning inimesed pidid oma andmeid kontrollima. Rahavahetuse praktilist korraldust juhtis rahareformi komitee büroo eesotsas Enn Teimanniga, tehnilise ettevalmistuse eest vastutas Eesti Panga turvaülem Marko Tibar.[3]
Valuutakomitee ja vahetuskurss
[muuda | muuda lähteteksti]Taastatud krooni ametlikuks kursiks kehtestati üks Saksa mark kaheksa krooni eest. Rahapoliitika tugines valuutakomitee põhimõtetele: fikseeritud kursile, krooni vahetatavusele ja keskpanga rahaliste kohustuste katmisele välisreservidega. Rahapakkumine oli seetõttu seotud välisvaluuta sisse- ja väljavooluga ning Eesti Panga võimalused majandust katteta emissiooniga rahastada olid piiratud.[13]
20. mail 1992 vastu võetud rahaseaduse järgi kuulus krooni emiteerimise ja käibelt kõrvaldamise ainuõigus Eesti Pangale. Raha tuli Eestis maksete tegemisel vastu võtta seaduses ettenähtud korras; pangatähtede vastuvõtmisel ei olnud koguselist piiri, muudele juriidilistele isikutele kehtis müntide puhul 20-kroonine kohustusliku vastuvõtmise piir.[14]
31. detsembril 1998 kehtestas Eesti Pank euro kasutuselevõtuga seoses kursi üks euro 15,6466 krooni eest. Kurss tulenes krooni senisest seosest Saksa margaga ja Saksa marga lõplikust eurokursist, mitte krooni devalveerimisest. Sama suhe jäi kehtima kuni krooni asendamiseni euroga 2011. aastal.[4]
28. juunil 2004 liitus Eesti Euroopa vahetuskursimehhanismiga ERM II, säilitades ühepoolse kohustusena senise valuutakomitee korralduse ja fikseeritud kursi. Liitumine oli üks euro kasutuselevõtu eeltingimusi.[15]
| Aeg | Alus või vahetuskurss |
|---|---|
| 1928–1933 | Üks kroon vastas 0,403226 grammile puhtale kullale.[7] |
| Alates 1. novembrist 1933 | 1 naelsterling = 18,35 krooni.[7] |
| Alates 20. juunist 1992 | 1 Saksa mark = 8 krooni.[13] |
| Alates 1999. aastast | 1 euro = 15,6466 krooni.[4] |
| Eurole üleminekul 1. jaanuaril 2011 | Lõplik ümberarvestuskurss 1 euro = 15,6466 krooni.[16] |
Taastatud krooni pangatähed ja mündid
[muuda | muuda lähteteksti]Kujundamine ja tootmine
[muuda | muuda lähteteksti]Kroonipangatähtede kujundusvõistlus kuulutati välja 8. detsembril 1989. Tähtajaks esitati 35 kavandit. Vladimir Taiger esitas konkursile kümne-, kahekümne viie ja sajakroonise kavandid ning kujundas hiljem ka viiekümne- ja viiesajakroonise. Ühe- ja kahekroonise kujundas Urmas Ploomipuu. Ploomipuu suri 30. novembril 1990 ega näinud oma kujundatud raha käibelejõudmist 1992. aastal.[17][18]
Pangatähtede esikülgedele valiti kultuuri- ja teadustegelaste portreed, tagakülgedele ehitised, maastikud ja rahvuslikud sümbolid. Taiger kasutas maastike ja hoonete kujutamisel enamasti kohapeal tehtud fotosid; sajakroonise pankranniku joonistas ta mälu järgi. Põhimotiivid säilisid krooni käibeaja lõpuni, kuigi rahatähtede turvaelemente ja üksikasju muudeti.[17][19]
Esimesed ühe- ja kahekroonised valmisid Ameerika Ühendriikide ettevõttes United States Banknote Company, suuremad pangatähed Suurbritannia firmas Thomas De La Rue. Hilisemate seeriate valmistamisel osalesid Saksamaa Bundesdruckerei ning Giesecke & Devrient. Tellija või ettevõtte asukohariik ei olnud alati tegelik trükikoht: 2006. aastaarvuga kahekroonised trükiti Giesecke & Devrienti Kanada trükikojas ja sama aasta kümnekroonised De La Rue Malta trükikojas.[3][20][21]
Raha Eestisse vedamisega on seotud hilisem mälestus ebatavalisest turvaolukorrast. 2010. aastal avaldatud Marko Tibari meenutuse järgi arvas Ameerikas trükitud ühe- ja kahekrooniseid vedanud Läti autojuht, et tema koormaks on paberirullid. Juht jättis MAZ-veoki koos koormaga umbes 15 kilomeetri kaugusele Tallinnast valveta seisma, sõitis bussiga kesklinna ja läks Eesti Panka kauba üleandmist korraldama.[22]
Pangatähed
[muuda | muuda lähteteksti]
Käibel oli kaheksa nimiväärtusega tavapangatähti: 1, 2, 5, 10, 25, 50, 100 ja 500 krooni. Rahareformi ajal 1992. aastal 50-kroonist veel ei kasutatud; see lasti käibele 10. oktoobril 1994.[19][23]
| Nimiväärtus | Põhitoon | Esikülje portree | Tagakülje põhimotiiv | Aastaarvud |
|---|---|---|---|---|
| 1 kroon | Pruun | Kristjan Raud | Toompea loss ja Pikk Hermann | 1992 |
| 2 krooni | Hallikassinine | Karl Ernst von Baer | Tartu Ülikooli peahoone | 1992, 2006, 2007 |
| 5 krooni | Pruunikasoranž | Paul Keres | Narva jõgi, Hermanni linnus ja Jaanilinna linnus | 1991, 1992, 1994 |
| 10 krooni | Punane | Jakob Hurt | Tamme-Lauri tamm Urvastes | 1991, 1992, 1994, 2006, 2007 |
| 25 krooni | Roheline | Anton Hansen Tammsaare | Vargamäe | 1991, 1992, 2002, 2007 |
| 50 krooni | Roheline | Rudolf Tobias | Estonia teatrihoone | 1994 |
| 100 krooni | Sinine | Lydia Koidula | Põhja-Eesti pankrannik | 1991, 1992, 1994, 1999, 2007 |
| 500 krooni | Lilla | Carl Robert Jakobson | Suitsupääsuke maastiku taustal | 1991, 1994, 1996, 2000, 2007 |
USA-s valmistatud ühe- ja kahekrooniste mõõtmed olid 140 × 70 mm, De La Rue pangatähtedel 140 × 69 mm. Seetõttu ei saa mõõtmete muutust siduda üksnes 1994. aastaga. Ka rahatähe aastaarv ei näidanud alati selle käibelelaskmise aega: näiteks 2006. aastaarvuga kümnekroonine tuli käibele 2007. aasta jaanuaris, 2007. aastaarvuga kümnekroonine aga 2009. aastal.[2][24]
Käibemündid
[muuda | muuda lähteteksti]Taastatud krooni käibemüntide nimiväärtused olid 5, 10, 20 ja 50 senti ning 1 ja 5 krooni. Sama nimiväärtusega mündid võisid eri aastatel erineda sulami, värvuse ja serva poolest. 1990. aastate alguse münte valmistati Tallinnas koondises Juveel; hiljem telliti neid ka välismaistest rahapajadest. Vapilõvid modelleeris Arseni Mölder ja mündiväljale sobitas need Ants Raud.[1][25]
| Nimiväärtus | Materjal või eristus | Vermimisaastad |
|---|---|---|
| 5 senti | Alumiiniumi ja niklit sisaldav vasesulam | 1991, 1992, 1995 |
| 10 senti | Alumiiniumi ja niklit sisaldav vasesulam | 1991, 1992, 1994, 1996, 1997, 1998, 2002, 2006, 2008 |
| 20 senti | Kollane vasesulam | 1992, 1996 |
| 20 senti | Nikliga pinnatud teras | 1997, 1999, 2003, 2004, 2006, 2008 |
| 50 senti | Alumiiniumi ja niklit sisaldav vasesulam | 1992, 2004, 2006, 2007 |
| 1 kroon | Hõbedavärviline vase-niklisulam | 1992, 1993, 1995 |
| 1 kroon | Kollane vase, alumiiniumi, tsingi ja tina sulam | 1998, 2000, 2001, 2003, 2006 |
| 1 kroon | Eesti Vabariigi 90. aastapäeva erikujundus | 2008 |
| 5 krooni | Kaks erikujundust: Eesti Vabariigi ja Eesti Panga 75. aastapäev | 1993, 1994 |
Hõbedavärvilised ühekroonised kõrvaldati käibelt 1. juunil 1998. Need sarnanesid mõõtmete, kaalu ja koostise poolest Saksa ühemargastega, mistõttu kasutati neid välismaa müügiautomaatides suurema väärtusega müntide asemel. Asenduseks võeti kasutusele kollasest sulamist ühekroonine. Viiesendiseid pärast 1995. aastat enam ei vermitud, kuid vermimise lõpetamine ei tähendanud nende kehtetuks tunnistamist.[7][25]
Meeneraha
[muuda | muuda lähteteksti]- Vaata ka: Eesti Vabariigi meenemündid
Kroonivääringus anti välja ka tähtpäevadele, kultuurile ja spordile pühendatud meenemünte. Nende hulgas olid 1-, 10-, 50-, 100- ja 500-kroonised ning erandliku nimiväärtusega 15,65-kroonine münt. Kuld-, hõbe- ja plaatinamüntide müügihind erines nende nimiväärtusest ning igapäevases maksekäibes kasutati neid harva.[26]
2008. aastal anti välja kümnekroonine meenepangatäht, mille esikülg kordas Reindorffi 1928. aasta kümnekroonise viljavihkudega neiu kujutist. Tagaküljel ühendati Tamme-Lauri tamme motiiv Eesti Vabariigi vapiga. Nii seoti samas rahatähes krooni kahe kasutusaja kujundusmotiivid.[19]
Sularaharinglus
[muuda | muuda lähteteksti]Rahareformi alguses vajati palju väikese nimiväärtusega pangatähti, et elanikel ja kauplustel jätkuks vahetusraha. Järgmistel aastatel suurenes suurte pangatähtede osakaal. Eesti Panga andmetel mõjutasid seda hindade ja sularahakäibe kasv, suurte kupüüride väiksemad käitlemiskulud ning inimeste hoiustamisharjumused.[23]
Eesti Pank kontrollis tagasilaekunud raha, suunas käibekõlblikud rahatähed uuesti ringlusse ning hävitas kulunud raha. Rahalaboratoorium uuris nii kahjustatud pangatähti kui ka võltsinguid ja testis uute rahatähtede omadusi. 2008. aastal hindas keskpank sajakroonise keskmiseks elueaks ringluses umbes kolm aastat.[27][28]
Aastatel 1992–2010 lasti Eesti Panga andmetel ringlusse kokku 479 miljonit kroonipangatähte ja 542 miljonit kroonimünti. Kuna samu pangatähti anti pärast kontrollimist korduvalt uuesti välja, oli kommertspankadele tehtud pangatähtede väljastuste koguarv suurem: ligikaudu 1,5 miljardit.[29]
Turvamärgid ja nende arendamine
[muuda | muuda lähteteksti]Pangatähtede turvalisus põhines paberi, trükitehnika ja eri kontrollivõimaluste ühendamisel. Avalikult kontrollitavate tunnuste seas olid vesimärk, turvaniit, peentrükk, kombitav sügavtrükk ja eri vaatenurkade all muutuvad kujutised. Teisi tunnuseid sai kontrollida ultraviolettvalguses või erivahenditega. Turvamärgid sõltusid pangatähe nimiväärtusest ja seeriast; samal ajal võisid käibel olla sama väärtusega, kuid erineva turvalahendusega ehtsad rahatähed.[30][21][31]
Olulisemad uuendused
[muuda | muuda lähteteksti]| Seeria | Muudatused |
|---|---|
| 1992. aasta 2-kroonine | Vesimärgil kujutati Pikka Hermanni. Paberis olid turvakiud ja turvaniit. Hilisema portreevesimärgiga seeriaga võrreldes oli tegemist teistsuguse turvalahendusega.[30] |
| 1994. aasta 500-kroonine | Lisati optiliselt muutuv värv: suitsupääsukesega kujundi toon muutus rahatähe kallutamisel. Täiendati esi- ja tagakülje kohakuti paiknevat kujutist ning kasutati muutuva suurusega numbritega seerianumbrit.[32] |
| 1999. aasta 100-kroonine | Kasutusele võeti Lydia Koidula portreega vesimärk, hologrammriba, täiustatud turvaniit ja kombitav tunnus vaegnägijatele. Lisati eriluubiga nähtavad peidetud kujutised. Bundesdruckereis valmistatud seeria lasti käibele 30. aprillil 1999.[21] |
| 2000. aasta 500-kroonine | Kolme lõvi vesimärgi asemel kasutati Carl Robert Jakobsoni portreed. Lisati difraktsioonelement ehk ekselgramm, värvust muutev kujund ja erivahendiga nähtavad peidetud kujutised. Vaegnägijate kombitav märk kujutas Morse tähestiku J-tähte.[33] |
| 2006. aasta 2- ja 10-kroonine | Kahekroonisel asendati Pika Hermanni vesimärk Baeri portreega ning kümnekroonisel kolme lõvi vesimärk Hurda portreega. Kümnekroonise seerianumbrid viidi tagaküljele ja esiküljele lisati kombitav tunnus. Need seeriad jõudsid käibele 2007. aasta alguses.[20] |
| 2007. aasta 100-kroonine | Muudeti ultraviolettvalguses helendava ristküliku asukohta ja kasutati varasemast laiemat turvaniiti. Aastaarvu 2007 kandvad rahatähed jõudsid käibele 10. jaanuaril 2008.[28] |
Euro kasutuselevõtu edasilükkumise tõttu telliti 2000. aastate teisel poolel täiendavaid kroonipangatähti. Uute seeriate kasutuselevõtt ei muutnud varasemaid ehtsaid pangatähti automaatselt kehtetuks. Näiteks jäid 2008. aastal uuendatud sajakrooniste kõrval kehtima ka 1991., 1992., 1994. ja 1999. aasta sajakroonised.[24][28]
Tootmisvead ja ekslikud valerahakahtlused
[muuda | muuda lähteteksti]2005. aasta sügisel avastati, et osal 1999. aastal trükitud sajakroonistel puudus Koidula portreest paremal ultraviolettvalguses roheliselt helenduv ristkülik. Bundesdruckerei kinnitas 2006. aasta jaanuaris, et tegemist oli tootmisveaga. Eesti Pank korjas defektsed rahatähed ringlusest ja oma varudest välja ning hävitas need. Defektsus ei tähendanud, et pangatähed oleksid olnud võltsitud.[34]
Turvamärkide erinevus põhjustas ka muude ehtsate rahatähtede puhul kahtlusi. 2007. aasta veebruaris teatas Eesti Pank, et varasemate, 1991. ja 1994. aasta viiesajakrooniste kasutamise tõttu oli alustatud kriminaalmenetlus, mis pärast raha ehtsuse tuvastamist lõpetati. Samal kuul teatas keskpank kokkuleppest, mille järgi hüvitas Bundesdruckerei defektsete sajakrooniste täiendava kontrollimise kulud. Hüvitist kasutati sularahakäitlejate teavitamiseks ja koolitamiseks.[31]
Võltsimine
[muuda | muuda lähteteksti]Taastatud krooni võltsinguid uuriti juba esimestel käibeaastatel. Eesti Panga rahalaboratoorium tegi 1993. aastal 21 ekspertiisi võltsitud saja- ja viiesajakrooniste kohta. 1994. aastal tehti viiesajakrooniste võltsingute kohta 56 ja sajakrooniste kohta kaks ekspertiisi. Ekspertiiside arv ei ole sama mis leitud võltsrahatähtede arv: ühe uuringu käigus võidi käsitleda mitut pangatähte.[35][23]
Justiitsministeeriumi väljaandes „Kuritegevus Eestis 2011” avaldatud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi andmetel tuvastati 2003.–2010. aastal igal aastal 161–426 võltsitud kroonipangatähte. Ka 2011. aastal, pärast euro kasutuselevõttu, tuvastati 16 kroonivõltsingut.[36]
| Aasta | Pangatähti |
|---|---|
| 2003 | 164 |
| 2004 | 242 |
| 2005 | 426 |
| 2006 | 251 |
| 2007 | 238 |
| 2008 | 297 |
| 2009 | 243 |
| 2010 | 161 |
| 2011 | 16 |
Samas väljaandes kirjeldati 2009. aasta lõpus alanud juhtumit, kus kaks inimest valmistasid vähemalt 8000 krooni väärtuses võltsitud viiesajakrooniseid ja kasutasid neid neljaks ostuks, sealhulgas 6500-kroonise sõiduauto ostmiseks. Mõlemad mõisteti süüdi. Avastatud võltsingute statistika kirjeldab uurimisasutusteni jõudnud pangatähti, mitte kõigi valmistatud või käibesse lastud võltsingute hinnangulist kogust.[36]
Üleminek eurole
[muuda | muuda lähteteksti]Otsus ja ettevalmistused
[muuda | muuda lähteteksti]13. juulil 2010 kiitis Euroopa Liidu Nõukogu heaks euro kasutuselevõtu Eestis 1. jaanuaril 2011 ning kinnitas lõplikuks ümberarvestuskursiks 15,6466 krooni ühe euro eest. Kaupade ja teenuste hindu tuli alates 1. juulist 2010 näidata nii kroonides kui ka eurodes. Euro kasutuselevõtuks korraldati teavituskampaaniaid ja valmistati ette sularaharingluse ning pangaarvestuse ümberkorraldamine.[5][16]
Eesti euromündid vermiti Soome Rahapajas. 16. juulil 2010 teatas Eesti Pank, et müntide tootmine algab järgmisel teisipäeval; esialgne kogumaht oli 194 miljonit münti. Seega valmistati aastaarvu 2011 kandvaid Eesti euromünte juba 2010. aastal. Müntide rahvusliku külje autor oli Lembit Lõhmus.[37]
Eurokalkulaatorid
[muuda | muuda lähteteksti]Uue raha väärtusega harjumiseks telliti kodumajapidamistele tasuta eurokalkulaatorid. Rahandusministeerium ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus sõlmisid 2010. aasta juulis Hiina ettevõttega Putian Hanjiang Bai Li Electronic Plastic Co Limited kalkulaatorite hankimiseks 4,79 miljoni krooni suuruse lepingu. See summa kirjeldas kalkulaatorite hanget, mitte kogu eurole ülemineku teavituskampaania maksumust.[38]
Kalkulaatoreid hakati koos eurole üleminekut tutvustava materjaliga postkastidesse toimetama 5. novembril 2010. Eesti Posti teate järgi oli kavas viia üks kalkulaator 561 000 postiaadressile ja lõpetada jagamine 17. novembriks.[39]
Euromüntide stardikomplektid
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti Pank tutvustas elanikele mõeldud euromüntide stardikomplekti 5. novembril 2010. Komplektis oli 42 münti koguväärtusega 12,79 eurot ja selle hind oli 200 krooni. Lisaks müntidele sisaldas pakend autentsust kinnitavat turvažetooni. Komplektid valmistas Soome Rahapaja ning nende valmistamist kaasrahastas Euroopa Komisjon.[40]
Komplekt sisaldas seitset ühe-, kuut kahe-, kuut viie-, kuut kümne- ja kuut kahekümnesendist münti, viit viiekümnesendist, nelja ühe- ja kahte kaheeurost münti. Müntidega sai maksta alles 1. jaanuarist 2011.[40]
Müük algas 1. detsembril kommertspankades ja Eesti Posti kontorites. Esialgu telliti 600 000 komplekti. Detsembris lisati tellimusele veel 100 000 komplekti; 10. detsembri teate järgi oli Eesti Pank tellinud Soome rahapajalt kokku 700 000 komplekti.[41][42] Euroopa Komisjoni hilisema aruande järgi oli 31. detsembriks müüdud 510 000 komplekti.[43]
Sularaha eeljaotus ja paralleelkäive
[muuda | muuda lähteteksti]Euromünte hakati pankadele eeljaotama 2010. aasta septembris ja pangatähti novembris. Pangad varustasid omakorda ettevõtteid, et kauplustes jätkuks 1. jaanuarist eurodes vahetusraha. Sularaha vedusid ja automaatide varustamist turvas politsei. Enne üleminekut jaotati kümnele pangale 187 miljoni euro väärtuses pangatähti ja 28 miljoni euro väärtuses münte.[43]
1. jaanuaril 2011 arvestati kroonides pangakontod automaatselt eurodesse. Sularahas võis 1.–14. jaanuarini maksta nii kroonides kui ka eurodes, kuid vahetusraha anti üldjuhul eurodes. 15. jaanuaril lõppes krooni kehtivus seadusliku maksevahendina.[5]
10. jaanuari 2011 keskpäevaks ületas Eesti Panga andmetel euro sularaha väärtus ringluses veel olnud kroonisularaha väärtuse: eurosid oli väljastatud 255 miljoni ja kroone oli tagastamata 250 miljoni euro väärtuses. Veel 2010. aasta septembris oli kroonisularaha ringluses olnud enam kui 570 miljoni euro väärtuses.[29]
Kroonide vahetamine pärast käibe lõppu
[muuda | muuda lähteteksti]2011. aasta esimesel poolaastal vahetasid kroone teenustasuta kõik sularahateenuseid osutavad pangakontorid ja teisel poolaastal valitud kontorid. Eesti Pank jätkas vahetamist tähtajatult. Alates 2012. aastast toimub keskpanga rahavahetus Eesti Panga muuseumis. Pangatähti ja münte vahetatakse ametliku kursiga üks euro 15,6466 krooni eest, teenustasuta ja koguselise piiranguta.[5][19]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 3 4 5 6 Eesti Pank. Eesti raha ajalugu. Vaadatud 16.10.2026.
- 1 2 3 4 5 Eesti Pank. Eesti Vabariigi rahatähed ja mündid. I: Rahatähed. Tammerraamat, 2007. ISBN 978-9985-9831-8-8; eriti lk 184–200. Vaadatud 16.10.2026.
- 1 2 3 4 5 6 Eesti Pank. 1992. aasta rahareformi kronoloogia. Vaadatud 16.10.2026.
- 1 2 3 Eesti Pank. Aastaaruanne 1998. Rahapoliitika. 1999. Vaadatud 16.10.2026.
- 1 2 3 4 Euroopa Keskpank. Eesti (alates 1. jaanuarist 2011). Vaadatud 16.10.2026.
- 1 2 3 Eesti Pank. Aastaaruanne 1994. Eesti Pank – 75. 1995. Vaadatud 16.10.2026.
- 1 2 3 4 5 6 7 8 Eesti Pank. Eesti Panga ajalugu. Vaadatud 16.10.2026.
- ↑ Lääne Elu. 10 aastat Eesti krooni. 14.01.1938, nr 3, lk 2. Vaadatud 16.10.2026.
- 1 2 3 Eesti Pank. Eesti Vabariigi rahatähed ja mündid. II: Mündid. 2007; eriti esimese krooni käibemüntide kirjeldused. Vaadatud 16.10.2026.
- 1 2 3 Vilma Sõerd. Eestis käibel olnud rahad. Tapa Muuseumi veebinäitus; Eesti Kollektsionääris nr 4 (1993) ilmunud käsitluse taasavaldus. Vaadatud 16.10.2026.
- 1 2 Ilmar Lepik. Eesti iseseisva majanduse esimesed 20 aastat: 1920–1940. Eesti Panga Teemapaberid 1/2025, eriti lk 13–20 ja 28–34. Vaadatud 16.10.2026.
- ↑ ERR. 30 aastat tagasi tuli käibele Eesti kroon. 20.06.2022. Vaadatud 16.10.2026.
- 1 2 3 4 Eesti Pank. Pikk üleminek: Eesti Valuutakomitee 1992–2010. 2014. Vaadatud 16.10.2026.
- ↑ Riigi Teataja. Eesti Vabariigi rahaseadus. vastu võetud 20.05.1992; ajalooline redaktsioon. Vaadatud 16.10.2026.
- ↑ Eesti Pank. Eesti Panga aastaaruanne 2004. 2005. Vaadatud 16.10.2026.
- 1 2 Euroopa Liidu Nõukogu. Määrus (EL) nr 671/2010, 13. juuli 2010. euro ja Eesti krooni ümberarvestuskurss. Vaadatud 16.10.2026.
- 1 2 Eesti Pank. An exhibition of pencil sketches of details from Estonian kroon banknotes is opening at the Eesti Pank Museum. 16.06.2022; inglise keeles. Vaadatud 16.10.2026.
- ↑ EKABL. Urmas Ploomipuu. Vaadatud 16.10.2026.
- 1 2 3 4 5 Eesti Pank. Eesti krooni pangatähed. Vaadatud 16.10.2026.
- 1 2 Eesti Pank. Eesti Pank laseb ringlusse uuendatud turvamärkidega 2- ja 10-kroonised rahatähed. 03.01.2007. Vaadatud 16.10.2026.
- 1 2 3 Eesti Pank. Eesti pangatähtede turvamärgid: 100-kroonine pangatäht 1999. lk 76–80. Vaadatud 16.10.2026.
- ↑ Janno Juhkov. Miljonid maanteel valveta. Sinu eest valvel, G4S Eesti infoleht nr 2 (92), märts/aprill 2010, lk 1. Vaadatud 16.10.2026.
- 1 2 3 Eesti Pank. Aastaaruanne 1994. Sularaha. 1995. Vaadatud 16.10.2026.
- 1 2 Eesti Pank. Eesti pangatähtede turvamärgid: 10-kroonine pangatäht 2006, 2007. lk 42–45. Vaadatud 16.10.2026.
- 1 2 3 Eesti Pank. Eesti krooni mündid. Vaadatud 16.10.2026.
- ↑ Eesti Pank. Eesti krooni meenemündid. Vaadatud 16.10.2026.
- ↑ Eesti Pank. Aastaaruanne 1996. Sularaha. 1997. Vaadatud 16.10.2026.
- 1 2 3 Eesti Pank. Eesti Pank laseb ringlusesse uued 100-kroonised. 09.01.2008. Vaadatud 16.10.2026.
- 1 2 Eesti Pank. Euro sularaha on ringluses rohkem kui kroone. 10.01.2011. Vaadatud 16.10.2026.
- 1 2 Eesti Pank. Eesti pangatähtede turvamärgid: 2-kroonine pangatäht 1992. lk 14–17. Vaadatud 16.10.2026.
- 1 2 Eesti Pank. Eesti Pank tõhustab ekslike valerahakahtluste sagenemise tõttu sularaha-alast teavitust. 15.02.2007. Vaadatud 16.10.2026.
- ↑ Eesti Pank. Eesti pangatähtede turvamärgid: 500-kroonine pangatäht 1994. lk 91–95. Vaadatud 16.10.2026.
- ↑ Eesti Pank. Eesti pangatähtede turvamärgid: 500-kroonine pangatäht 2000. lk 101–105. Vaadatud 16.10.2026.
- ↑ Eesti Pank. Ringluses võib olla defektseid 100-krooniseid. 27.01.2006. Vaadatud 16.10.2026.
- ↑ Eesti Pank. Aastaaruanne 1993. Sularaha. 1994. Vaadatud 16.10.2026.
- 1 2 3 Justiitsministeerium. Kuritegevus Eestis 2011. 2012, peatükk 7.3 „Võltsraha”, lk 127–129, eriti joonis 88. Vaadatud 16.10.2026.
- ↑ Eesti Pank. Eesti Pank launches the production of Estonian euro coins. 16.07.2010; inglise keeles. Vaadatud 16.10.2026.
- ↑ Rivo Sarapik. Eesti euroarvutid toodetakse Hiinas. Raamatupidaja.ee, 27.07.2010. Vaadatud 16.10.2026.
- ↑ Äripäev. Eurokalkulaatorid jõuavad postkasti. 05.11.2010. Vaadatud 16.10.2026.
- 1 2 Eesti Pank. Eesti Pank tutvustas Eesti euromüntide stardikomplekti. 05.11.2010. Vaadatud 16.10.2026.
- ↑ Eesti Pank. Täna algas Eesti euromüntide stardikomplektide müük. 01.12.2010. Vaadatud 16.10.2026.
- ↑ Eesti Pank. Kommertspangad ja Eesti Post on müünud 350 000 euromüntide stardikomplekti. 10.12.2010. Vaadatud 16.10.2026.
- 1 2 Euroopa Komisjon. Euro kasutuselevõtt Eestis. 22.03.2011, KOM(2011) 140 lõplik. Vaadatud 16.10.2026.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Eesti Pank. Eesti Vabariigi rahatähed ja mündid. I: Rahatähed. Tammerraamat, 2007. ISBN 978-9985-9831-8-8.
- Ilmar Lepik. Eesti iseseisva majanduse esimesed 20 aastat: 1920–1940. Eesti Panga Teemapaberid 1/2025.
- Pikk üleminek: Eesti Valuutakomitee 1992–2010. Eesti Pank, 2014.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]| Vikisõnastiku artikkel: Eesti kroon |
| Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Eesti raha |
| Tsitaadid Vikitsitaatides: Eesti kroon |
- Eesti krooni pangatähed Eesti Panga veebilehel
- Eesti krooni mündid Eesti Panga veebilehel
- Eesti krooni meenemündid Eesti Panga veebilehel
- 1992. aasta rahareformi kronoloogia
- Kuldraha üksus ja kuldrahas lepingute sõlmimine Vikitekstides
- 10 aastat Eesti krooni Vikitekstides
- Eesti metallraha kavandid Rahvusarhiivis