Beda
| Beda Auväärne | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg |
u 672/673 Northumbria (tänapäeva Kirde-Inglismaa) |
| Surmaaeg |
25./26. mai 735 Jarrow, Northumbria |
| Tegevusala | ajaloolane, munk, teoloog, õpetlane |
Beda Auväärne (ladina keeles sageli Beda Venerabilis; u 672/673 – 25./26. mai 735) oli anglosaksi munk, ajaloolane, teoloog ja õpetlane. Teda peetakse varakeskaegse Euroopa üheks olulisemaks haritlaseks.[1] Tema peateos Historia ecclesiastica gentis Anglorum („Inglaste kirikulugu“) on võtmeallikas Inglismaa varase kristianiseerimise ja anglosaksi perioodi kohta ning selle autoriteet aitas kaasa Anno Domini (pKr) ajaarvamise laiemale kinnistumisele Euroopa historiograafias.[2]
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]
Beda sündis Northumbrias ning kirjutab ise, et pärines Monkwearmouth–Jarrow kaksikkloostri maadelt. Seitsmeaastaselt anti ta kasvatamiseks ja harimiseks Wearmouthi kloostri abtile Benedict Biscopile ning hiljem Jarrow’ kloostrisse abt Ceolfrithi hoole alla.[3] Beda veetis peaaegu kogu oma elu nendes kahes kloostris, pühendudes palvetele, õppimisele, õpetamisele ja kirjutamisele.[4]
Aastal 691/692 pühitseti ta diakoniks ja 702. aastal preestriks. Northumbria kloostrid olid 7.–8. sajandil olulised haridus- ja kultuurikeskused ning Monkwearmouth–Jarrow raamatukogu ulatuslikkus mõjutas otseselt Beda tööulatust ja allikakättesaadavust.[5]
Teadustöö ja pärand
[muuda | muuda lähteteksti]
Beda oli viljakas autor, kelle looming hõlmab grammatika- ja „teaduslikke“ traktaate, piiblikommentaare ning ajaloolis-hagiograafilisi teoseid.[3][2] Tema ladina keele kasutus ja oskuslik koolkondlik esitusviis tegid mitmest tema tekstist keskajal standardse õpimaterjali.[3]
Ajalookirjutus ja allikad
[muuda | muuda lähteteksti]Historia ecclesiastica (valmis u 731/732) koondab kirju, dokumente, suulist pärimust ja kaasaegseid teateid ning püüab neid järjestada kronoloogiliselt; autorina rõhutab Beda „usaldusväärse tunnistuse“ vajadust. Samas sisaldab teos ka imede- ja pühakulugude materjali, mis oli varakeskaegse historiograafia tavapärane osa.[1][3]
Anno Domini (pKr) ajaarvamise populariseerimine
[muuda | muuda lähteteksti]Beda kasutas süstemaatiliselt Dionysius Exiguuse pakutud Anno Domini süsteemi ning tema autoriteet aitas sellel muutuda Lääne-Euroopas laialt omaksvõetud dateerimisviisiks.[2]
Teoloogia ja eksegeetika
[muuda | muuda lähteteksti]Beda kirjutas arvukalt kommentaare Piibli raamatutele, tuginedes kirikuisade (eriti Augustinuse, Hieronymuse ja Gregorius Suure) traditsioonile.[3] Traditsiooni järgi dikteeris ta elu lõpul (Cuthberti kirja kaudu tuntud episoodis) ka Johannese evangeeliumi tõlketööd rahvakeelde.[6]
Computus ja loodete vaatlused
[muuda | muuda lähteteksti]Teoses De temporum ratione (725) käsitles Beda ülestõusmispühade arvutamist (computus), kuid arutles ka Kuu ja mereloodete seoste üle ning märkis, et eri paikades nihkub loodete ajastus Kuu suhtes erinevalt; lisaks kirjeldas ta tuule mõju loodete ajale ja kõrgusele.[7][8]
Mõju hilisemale Euroopale
[muuda | muuda lähteteksti]Beda mõju vahendasid edasi eriti Yorki koolkond ja Alcuin, kelle kaudu jõudsid Beda tekstid laialdaselt Karolingide õukonna ja kloostrite õppetraditsiooni ning said osaks nn Karolingide renessansist.[1][2]
Retseptsioon reformatsioonis ja postreformatsiooni teaduskultuuris
[muuda | muuda lähteteksti]16. sajandi Inglismaal toimuva reformatsiooni kontekstis kasutati Bedat sageli „varase Inglise kiriku“ autoriteetse tunnistajana ning tema tekste toodi esile, et põhjendada Elizabethi-aegse kiriku ajaloolise järjepidevuse väiteid. Eriti seostub see Canterbury peapiiskopi Matthew Parkeri antiikkiriku projektiga, kus anglosaksi materjal (sh Beda) rakendati protestantliku legitiimsuse narratiivis (nt rahvakeelse Piibli varase pretsedendi rõhutamisel).[9][10]
Reformatsioonijärgses pärimuses püsis Beda ühe olulisema varakeskaegse allikana, keda kasutati koos käsikirjaliste kogude ja varajaste trükistega nii kirikuloo kui selle kronoloogia käsitlemisel. Näiteks James Ussher tugines varase Briti kiriku rekonstruktsioonis korduvalt Beda Historia ecclesiastica’le ning see kajastub tema meetodis siduda antiik- ja keskajamaterjal käsikirjaliste kogude kriitilise kasutamisega.[11]
Austamine
[muuda | muuda lähteteksti]
Beda mälestuspäeva tähistatakse eri traditsioonides erinevalt (läänekirikus levinult 25. mail; mõnes kalendris ja traditsioonis 27. mail).[6][12] Paavst Leo XIII dekreediga (13. novembril 1899) anti Bedale kogu kiriku ulatuses Doctor Ecclesiae staatus ning sellega seostub ka tiitel Anglorum doctor.[12]
Beda säilmed viidi keskajal Jarrow’st Durhami ning tema haud paikneb Durham’i katedraali Galilee Chapel’is.[13]
Teosed
[muuda | muuda lähteteksti]- Historia ecclesiastica gentis Anglorum („Inglaste kirikulugu“)
- De temporum ratione („Aja arvutamisest“ / „Aja arvestamisest“)
- De temporibus („Ajast“)
- De natura rerum („Asjade loomusest“)
- Historia abbatum („Abtide elud“ / „Abtide ajalugu“)
- Vita Sancti Cuthberti (proosas ja värsis)
- Piiblikommentaarid (nt Ilmutusraamatu, Apostlite tegude jm kohta)
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 3 "St. Bede the Venerable". Encyclopædia Britannica. Vaadatud 19. jaanuar 2026.
- 1 2 3 4 Scott DeGregorio, toim (2010). The Cambridge Companion to Bede. Cambridge University Press. ISBN 9780521730730.
- 1 2 3 4 5 George Hardin Brown (2009). A Companion to Bede. Woodbridge: The Boydell Press. ISBN 9781843834762.
- ↑ Johannes Quasten (1986). Patrology. Kd 4. Christian Classics.
- ↑ David Hugh Farmer (2011). The Oxford Dictionary of Saints. Oxford University Press.
- 1 2 "St. Bede the Venerable (Feast day: May 25)". Catholic News Agency. Vaadatud 19. jaanuar 2026.
- ↑ Bede (1999). Faith Wallis (toim). Bede: The Reckoning of Time. Liverpool University Press. ISBN 9780853236931.
- ↑ Philip L. Woodworth (2022). Tidal science before and after Newton (PDF). Elsevier. Vaadatud 19. jaanuar 2026.
- ↑ Harry Spillane (2022). ""A Matter Newly Seene": The Bishops' Bible, Matthew Parker, and Elizabethan Antiquarianism". University of Cambridge Repository. Vaadatud 25. jaanuar 2026.
- ↑ Anthony Grafton (2017). "Matthew Parker: The Book as Archive". History of Humanities (University of Chicago Press). Vaadatud 25. jaanuar 2026.
- ↑ Katherine Birkwood. "'Our learned Primate' and that 'rare treasurie': James Ussher's use of Sir Robert Cotton's manuscript library, c. 1603–1655". University of Cambridge Repository. Vaadatud 25. jaanuar 2026.
- 1 2 "The Venerable Bede". The Catholic Encyclopedia (New Advent). Vaadatud 19. jaanuar 2026.
- ↑ "Bede's Tomb". Durham Cathedral. Vaadatud 19. jaanuar 2026.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- George Hardin Brown. A Companion to Bede. Woodbridge: The Boydell Press, 2009. ISBN 978-1843834762.
- Scott DeGregorio (toim). The Cambridge Companion to Bede. Cambridge: Cambridge University Press, 2010. ISBN 978-0521730730.
- Bede; Bertram Colgrave & R. A. B. Mynors (toim). Bede's Ecclesiastical History of the English People. Oxford: Clarendon Press, 1969.
- Bede; Faith Wallis (toim/tlk). Bede: The Reckoning of Time. Liverpool: Liverpool University Press, 1999. ISBN 978-0853236931.
- Gerald Bonner (toim). Famulus Christi: Essays in Commemoration of the Thirteenth Centenary of the Birth of the Venerable Bede. London: S.P.C.K., 1976. ISBN 978-0281029495.
- Peter Hunter Blair. The World of Bede. Cambridge University Press, 1990.
- Benedicta Ward. The Venerable Bede. Cistercian Publications, 1990.