Mine sisu juurde

Ateism

Allikas: Vikipeedia

Ateism (vanakreeka sõnadest a- 'ilma' ja theos 'jumal') on laiemas tähenduses uskumuse puudumine jumala või jumalate olemasolusse ning kitsamas, eelkõige religioonifilosoofilises tähenduses seisukoht, et jumalat või jumalaid ei ole olemas.[1] Ateism vastandub teismile ehk seisukohale, et vähemalt üks jumalus on olemas.[1]

Ateism ei moodusta ühtset ideoloogiat ega filosoofilist koolkonda, vaid hõlmab erinevaid jumala olemasolu eitavaid või jumalasse uskumisest loobuvaid seisukohti.[2] Ateistlikke seisukohti on põhjendatud muu hulgas skeptitsismi, empirismi, ratsionalismi ja naturalismi abil.[2] Jumala olemasolu eitamist on käsitletud nii filosoofilise küsimusena kui ka osana laiemast religioonikriitikast.[2]

Ateismi eristatakse tavaliselt agnostitsismist, mis käsitleb eelkõige jumala olemasolu või mitteolemasolu kohta teadmise omandamise võimalikkust.[1] Samas võivad ateism ja agnostitsism teatud määratluste kohaselt kattuda, sest inimene võib mitte uskuda jumalasse, kuid pidada tema mitteolemasolu kindlat tõestamist võimatuks.[1]

Ateism ei ole samatähenduslik mittereligioossuse ega religioosse kuuluvuse puudumisega, sest inimene võib mitte kuuluda ühtegi religiooni, kuid siiski uskuda jumalasse või mõnda kõrgemasse jõudu.[3]

Ateistlikke ja jumalate olemasolu kahtluse alla seadvaid mõtteviise leidub juba antiikaja India ja Kreeka filosoofias.[2] Tänapäevase filosoofilise ja ühiskondliku nähtusena kujunes ateism eriti Euroopa valgustusajastul ning levis laiemalt 19. ja 20. sajandil.[2]

Etümoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]
Kreekakeelne sõna atheoi papüürusel

Sõna ateism pärineb vanakreeka sõnast atheos (ἄθεος), mis koosneb eitavast eesliitest a- ja sõnast theos ('jumal').[4] Algselt tähistas sõna jumalata olemist, jumalakartmatust või jumalate eitamist.[4]

Vana-Kreekas ei tähendanud atheos alati kõigi jumalate olemasolu eitamist, vaid seda võidi kasutada ka inimeste kohta, kelle religioossed arusaamad erinesid ühiskonnas tunnustatud uskumustest.[5] Religiooniloolane A. B. Drachmann on osutanud, et antiikaja ateismimõiste hõlmas peale jumalate olemasolu eitamise ka traditsiooniliste jumalate tunnustamisest keeldumist.[5]

Rooma riigis võidi ateismis süüdistada ka varaseid kristlasi, sest nad keeldusid kummardamast Rooma traditsioonilisi jumalusi.[5] Seetõttu oli ateism antiikajal sageli religioosne ja ühiskondlik süüdistus, mitte inimese enda valitud maailmavaateline määratlus.[5]

Inglise keelde jõudis sõna atheism 16. sajandi lõpul prantsuskeelse sõna athéisme vahendusel.[4] Varauusajal hakati seda mõistet üha enam kasutama inimeste kohta, kes eitasid jumala olemasolu või seadsid kahtluse alla religioossed õpetused.[4]

Definitsioonid

[muuda | muuda lähteteksti]

Ateismi määratlemisel puudub filosoofide ja religiooniuurijate seas täielik üksmeel, sest mõistet kasutatakse nii psühholoogilise seisundi kui ka kindla filosoofilise väite tähistamiseks.[1]

Lai ja kitsas tähendus

[muuda | muuda lähteteksti]

Laias tähenduses tähendab ateism jumalasse uskumise puudumist, mille puhul inimene ei pea jumala olemasolu tõeseks, kuid ei pruugi väita, et jumalat kindlasti ei eksisteeri.[1] Selline käsitlus hõlmab ka mõningaid seisukohti, mida võidakse muudes määratlustes nimetada agnostiliseks.[1]

Kitsamas filosoofilises tähenduses tähendab ateism väidet, et jumalat või jumalaid ei ole olemas.[1] Selles tähenduses eristub ateism nii teismist, mis kinnitab jumala olemasolu, kui ka agnostitsismist, mis jätab olemasolu küsimuse lahtiseks või peab kindla teadmise saavutamist võimatuks.[1]

Stanford Encyclopedia of Philosophy kasutab religioonifilosoofia käsitluses eelkõige kitsamat määratlust, kuid tunnistab ka laiemat kasutusviisi.[1] Määratluste erinevuse tõttu võib üks ja sama inimene kuuluda ühe käsitluse järgi ateistide hulka, kuid teise järgi mitte.[1]

Tugev ja nõrk ateism

[muuda | muuda lähteteksti]
Ateismi liigitus tugevaks ja nõrgaks ning otseseks ja kaudseks ateismiks

Ateismi on liigitatud tugevaks ehk positiivseks ning nõrgaks ehk negatiivseks ateismiks.[2]

Tugev ateism tähendab seisukohta, et jumalat ei ole olemas, mistõttu tugev ateist mitte ainult ei hoidu jumalasse uskumisest, vaid peab jumala olemasolu väidet vääraks.[2]

Nõrk ateism tähendab jumalasse uskumise puudumist ilma kindla väiteta, et jumalat ei ole olemas.[2] Sellise liigituse kohaselt võivad nõrga ateismi alla kuuluda ka mõned agnostilised seisukohad.[1]

Terminid positiivne ateism ja negatiivne ateism on levinud eelkõige 20. sajandi filosoofilises kirjanduses ning neid kasutas teiste seas Antony Flew.[2]

Otsene ja kaudne ateism

[muuda | muuda lähteteksti]

Filosoof George H. Smith eristas 1979. aastal ilmunud raamatus „Atheism: The Case Against God“ otsest ja kaudset ateismi.[6]

Otsene ateism tähendab teadlikku jumalasse mitteuskumist, mille puhul inimene on jumala olemasolu küsimusega kokku puutunud ning ei pea jumala olemasolu väidet tõeseks.[6]

Kaudne ateism tähendab jumalasse uskumise puudumist olukorras, kus inimene ei ole jumala olemasolu küsimusega teadlikult tegelenud.[6] Sellise määratluse järgi võiks kaudsete ateistide hulka lugeda ka inimesi, kellel puuduvad teadmised jumala mõiste kohta.[6]

Kaudse ateismi määratlust on kritiseeritud, sest jumalasse uskumise puudumine ei tähenda tingimata teadlikku maailmavaatelist seisukohta.[1]

Ateism ja agnostitsism

[muuda | muuda lähteteksti]

Agnostitsism käsitleb küsimust, kas jumala olemasolu või mitteolemasolu kohta on võimalik saada kindlat teadmist.[1] Mõiste võttis 19. sajandil kasutusele inglise bioloog Thomas Henry Huxley, kes pidas põhjendamatuks väita kindlat teadmist küsimustes, mille kohta puuduvad piisavad tõendid.[1]

Agnostik võib seisukoha jumala olemasolu suhtes lahtiseks jätta, kuid agnostitsismi võidakse käsitleda ka väitena, et ei teismi ega ateismi tõesus ole teada.[1] Seetõttu ei välista kõik agnostitsismi määratlused ateistlikku või teistlikku veendumust.[1]

Väljendiga agnostiline ateism kirjeldatakse mõnikord inimest, kes ei usu jumalasse, kuid ei väida, et jumala mitteolemasolu oleks kindlalt teada.[1]

Ateism ja religioosne kuuluvus

[muuda | muuda lähteteksti]

Ateism ei tähenda tingimata kõikide üleloomulike nähtuste eitamist, sest selle keskne tunnus puudutab suhtumist jumala olemasolusse.[1] Samuti ei ole iga inimene, kes ei kuulu ühtegi religiooni, tingimata ateist.[3]

Näiteks näitas Pew Research Centeri 2024. aasta uuring, et 70% Ameerika Ühendriikide religioosselt mittekuuluvatest inimestest uskus jumalasse või mingisse kõrgemasse jõudu.[7]

Mõnes religioosses traditsioonis ei ole õpetusel maailma loonud isikulisest jumalast keskset kohta, mistõttu võidakse neid käsitleda mitteteistlike religioonidena.[2] Selliste traditsioonide hulka kuuluvad näiteks mitmed budismi ja džainismi suunad, kuigi nende õpetused võivad sisaldada ka muid religioosseid ja üleloomulikke uskumusi.[8]

Ateismi filosoofilised alused

[muuda | muuda lähteteksti]

Ateistlikke seisukohti on põhjendatud mitmesuguste filosoofiliste argumentidega, mis puudutavad jumala olemasolu tõendamist, jumalakäsitluste loogilist kooskõla ning religioossete väidete seletamist looduslike põhjustega.[2]

Epistemoloogilised argumendid

[muuda | muuda lähteteksti]

Epistemoloogilised argumendid lähtuvad küsimusest, millistel tingimustel on jumala olemasolusse uskumine teadmise või põhjendatud veendumusena õigustatud.[2]

Üks levinud ateistlik põhjendus on, et jumala olemasolu kohta ei ole esitatud piisavalt veenvaid tõendeid.[2] Sellise käsitluse kohaselt ei ole põhjust pidada väidet tõeseks enne, kui selle toetuseks leidub piisav tõendusmaterjal.[2]

Antony Flew käsitles oma filosoofilistes kirjutistes arusaama, mille kohaselt lasub jumala olemasolu väite tõendamiskoormus selle väite esitajal.[1] See lähenemine ei tõesta iseenesest jumala mitteolemasolu, vaid puudutab eelkõige uskumuse põhjendatust.[1]

Religioonifilosoofias on sellisele käsitlusele vastandatud seisukohti, mille järgi võib usk jumalasse olla põhjendatud ka ilma otseste empiiriliste tõenditeta.[1]

Loogilised argumendid

[muuda | muuda lähteteksti]

Loogilised argumendid jumala olemasolu vastu keskenduvad sageli jumalale omistatavate omaduste võimalikele vastuoludele.[2]

Näiteks on arutletud selle üle, kas kõikvõimsus, kõiketeadmine, täiuslik headus ja inimese vaba tahe on omavahel täielikult ühitatavad.[2] Mõne ateistliku argumendi kohaselt võivad teatud jumalakäsitlused sisaldada loogilisi vastuolusid, mis muudavad kirjeldatud jumaluse olemasolu võimatuks.[2]

Nende argumentide kehtivus sõltub sellest, milliseid omadusi jumalale omistatakse ja kuidas neid omadusi määratletakse.[2] Seetõttu ei puuduta ühe konkreetse jumalakäsitluse kriitika tingimata kõiki võimalikke jumalakäsitlusi.[1]

Kurjuse probleem

[muuda | muuda lähteteksti]
Epikurose filosoofiaga seostatakse üht kurjuse probleemi varast käsitlust

Kurjuse probleem on üks tuntumaid jumala olemasolu vastu esitatud filosoofilisi argumente.[9] Selle keskmes on küsimus, kuidas saab maailmas esinev kurjus ja kannatus olla kooskõlas kõikvõimsa, kõiketeadva ja täielikult hea jumala olemasoluga.[9]

Probleemi varasemaid käsitlusi seostatakse Epikurosega ning hiljem arutles selle üle David Hume oma teoses „Dialoogid loomulikust religioonist“.[9]

Kurjuse probleemi käsitletakse tavaliselt loogilise ja tõendusliku argumendina.[9] Loogilise argumendi järgi võib kurjuse olemasolu olla vastuolus teatud omadustega jumala olemasoluga.[9] Tõendusliku argumendi järgi muudavad maailmas esinevate kannatuste ulatus ja laad sellise jumala olemasolu vähem tõenäoliseks.[9]

Teistlikus filosoofias on kurjuse probleemile vastatud muu hulgas teodiike ja vaba tahte käsitluste kaudu.[9] Ühe sellise käsitluse kohaselt võimaldab inimese vaba tahe teha nii häid kui ka halbu valikuid ning selle olemasolu võib aidata selgitada moraalset kurjust.[9]

Selle selgituse puhul on omakorda küsitud, kuidas põhjendada loodusõnnetustest, haigustest ja muudest inimese tahtest sõltumatutest sündmustest põhjustatud kannatusi.[9]

Jumala varjatuse argument

[muuda | muuda lähteteksti]

Jumala varjatuse argument lähtub küsimusest, miks leidub inimesi, kes oleksid valmis jumalasse uskuma, kuid ei leia tema olemasolule piisavat kinnitust.[10]

Filosoof J. L. Schellenberg on väitnud, et täiuslikult armastava jumala olemasolu korral oleks raske seletada selliste inimeste mitteuskumist, kes ei ole jumalaga suhtlemisele teadlikult vastu.[10] Tema käsitluse kohaselt võib siira mitteuskumise olemasolu olla argument teatud isikulise jumala olemasolu vastu.[10]

Sellele argumendile on vastatud muu hulgas väitega, et jumala ilmne kohalolu võiks mõjutada inimese religioosset või moraalset vabadust.[10] Vaidluse keskmes on seega küsimus, kas täiuslikult armastav jumal peaks oma olemasolu kõigile inimestele üheselt ilmseks tegema.[10]

Naturalism on filosoofiline lähenemine, mille kohaselt püütakse maailma ja selles toimivaid nähtusi selgitada looduslike põhjuste ning seaduspärasuste kaudu.[2]

Paljud ateistlikud mõtlejad on tuginenud naturalistlikele seletustele, pidades jumaliku või üleloomuliku sekkumise oletamist mittevajalikuks.[2] Selle käsitluse puhul on olulisel kohal loodusteadused, sealhulgas bioloogia, füüsika ja kosmoloogia, mis uurivad maailma toimimist kontrollitavate meetoditega.[2]

Teaduslik meetod ei eelda siiski iseenesest ateismi, sest loodusteaduslike seletuste kasutamine ei tähenda tingimata seisukohta, et midagi üleloomulikku ei saa olemas olla.[2]

Religiooni psühholoogilised ja ühiskondlikud seletused

[muuda | muuda lähteteksti]

Ludwig Feuerbach, Karl Marx ja Sigmund Freud on käsitlenud religiooni inimese psühholoogiliste vajaduste või ühiskondlike suhete kaudu.[2]

Feuerbach leidis oma 1841. aastal ilmunud teoses „Kristluse olemus“, et jumalakäsitlused peegeldavad inimese enda omadusi, soove ja ideaale.[2] Tema käsitluses on religioossed ettekujutused seotud inimese kalduvusega omistada omaenda ideaalseid omadusi jumalikule olendile.[2]

Marx käsitles religiooni ühiskondlike ja majanduslike suhetega seotud nähtusena ning seostas selle ühiskondlike vastuolude ja inimeste võõrandumisega.[2] Tema religioonikriitika mõjutas hilisemat marksismi ja marksistlikke religioonikäsitlusi.[2]

Freud püüdis religioosseid uskumusi selgitada psühhoanalüüsi kaudu, käsitledes neid seoses hirmude, turvatundevajaduse ja autoriteedisuhetega.[2]

Ateismi ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Vana-India filosoofia

[muuda | muuda lähteteksti]

India filosoofias on juba antiikajast esinenud mõttesuundi, mis seadsid kahtluse alla jumaliku loomisakti, üleloomulikud seletused ja religioossete tekstide autoriteedi.[8]

Üks tuntumaid neist oli tšarvaaka ehk Cārvāka või Lokāyata, mida peetakse India materialistliku filosoofia oluliseks esindajaks.[8] Selle koolkonna mõtlejad rõhutasid vahetu kogemuse ja tajumise tähtsust ning kritiseerisid arusaamu kehast sõltumatust hingest, surmajärgsest elust ja jumalikust maailmakorraldusest.[8]

Tšarvaaka õpetuse täpne kujunemisaeg ja selle varane areng on uurijate seas vaieldavad.[8] Suur osa koolkonna algupärastest tekstidest ei ole säilinud ning teadmised selle õpetusest põhinevad olulisel määral teiste filosoofiliste traditsioonide kriitilistel käsitlustel.[8]

India mõtteloos leidub teisigi mitteteistlikke käsitlusi, sealhulgas budismi ja džainismi traditsioonides.[8] Neid ei saa siiski täielikult samastada tänapäevase ateismiga, sest jumaliku loojakäsitluse puudumine ei tähenda tingimata kõigi religioossete või üleloomulike uskumuste eitamist.[8]

Vana-Kreeka ja Rooma

[muuda | muuda lähteteksti]

Vana-Kreeka filosoofias kujunesid juba enne Sokratest õpetused, mis püüdsid seletada maailma ja loodusnähtusi jumaliku sekkumiseta.[5]

Demokritos ja teised atomistid käsitlesid materiaalset maailma väikestest osakestest koosnevana ning püüdsid selgitada selle muutumist looduslike põhjuste kaudu.[2]

Diagorast peeti antiikajal üheks jumalate olemasolu eitajaks, samal ajal kui Protagoras väljendas kahtlust inimeste võimaluses jumalate kohta kindlat teadmist omandada.[5] Kuna nende mõtlejate teosed on säilinud vaid osaliselt, ei ole nende seisukohtade täpne määratlemine tänapäevases ateismikäsitluses üheselt võimalik.[5]

Jacques-Louis Davidi maal „Sokratese surm“ (1787)

Sokratest süüdistati 399. aastal eKr jumalakartmatuses ja Ateena noorsoo rikkumises ning ta mõisteti surma.[5] Sokratest ei peeta siiski otseselt ateistiks, sest tema filosoofilistes arutlustes esineb ka jumalikke nähtusi ja hinge käsitlevaid seisukohti.[5]

Epikuros (341–270 eKr) arendas õpetust, milles loodusnähtusi seletati materiaalsete põhjustega ning religioosseid hirme peeti inimese õnne takistavaks teguriks.[11] Epikuros ei eitanud jumalate olemasolu, kuid leidis, et jumalad ei sekku inimeste ellu ega juhi loodusnähtusi.[11]

Epikurose filosoofiat tutvustas Vana-Roomas luuletaja Lucretius, kelle teos „De rerum natura“ käsitles maailma materiaalset olemust, hinge, surma ja religioosse hirmu põhjendamatust.[11]

Keskaeg ja renessanss

[muuda | muuda lähteteksti]

Keskaegses Euroopas oli religioon ühiskondliku ja intellektuaalse elu keskne osa ning avalik jumala olemasolu eitamine oli haruldane.[2] Selle ajastu filosoofilised arutelud keskendusid suurel määral küsimustele, kuidas suhestuvad usk ja mõistus ning milliste argumentidega saab jumala olemasolu põhjendada.[2]

Renessansi ja reformatsiooni ajal suurenes huvi antiikfilosoofia, religioossete tekstide kriitilise uurimise ja loodusnähtuste iseseisva seletamise vastu.[2] Need arengud mõjutasid hilisemat Euroopa religioonifilosoofiat ning valgustusajastu religioonikriitikat.[2]

Valgustusaeg

[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa valgustusajastul muutus religioossete õpetuste ja kiriklike autoriteetide kriitika varasemast avalikumaks.[2] Filosoofid hakkasid üha enam käsitlema jumala olemasolu põhjendamist, religioosse usu olemust ning inimliku mõistuse võimalusi.[2]

David Hume analüüsis religioosseid uskumusi ja traditsioonilisi jumala olemasolu tõestusi, käsitledes muu hulgas maailma korrapärastusest jumaliku looja olemasolu kohta tehtavate järelduste põhjendatust.[2] Tema teos „Dialogues Concerning Natural Religion“ ilmus postuumselt 1779. aastal ning kujunes üheks mõjukaks religioonifilosoofiliseks kirjutiseks.[2]

Jean Meslier (1664–1729) oli Prantsuse katoliku preester, kelle pärast surma avaldatud kirjutised sisaldasid ulatuslikku religioonikriitikat ja jumala olemasolu eitamist.[2]

Paul-Henri Thiry d'Holbach (1723–1789) esitas 1770. aastal ilmunud teoses „Système de la nature“ materialistliku maailmakäsitluse, milles kritiseeris religioosseid seletusi ja jumala olemasolu toetavaid argumente.[2]

19. sajandil suurenes ateistlike ja religioonikriitiliste ideede mõju Euroopa filosoofias ning ühiskondlikes ja poliitilistes aruteludes.[2]

Ludwig Feuerbach käsitles religiooni inimese olemuse ja ideaalide peegeldusena ning tema teos „Kristluse olemus“ mõjutas hilisemaid religioonikriitilisi mõtlejaid.[2]

Karl Marx ja Friedrich Engels sidusid religioonikriitika ühiskondlike ja majanduslike suhete analüüsiga.[2] Marxi religioonikäsitlus kujunes oluliseks osaks marksistlikust maailmavaatest ning avaldas mõju hilisemale kommunistlikule ideoloogiale.[2]

Friedrich Nietzsche kritiseeris kristlikku moraali ja traditsiooniliste religioossete väärtuste mõju Euroopa kultuurile.[2] Tema tuntud väljend jumala surmast tähistas traditsioonilise religioosse maailmapildi autoriteedi nõrgenemist ning sellega kaasnevat väärtuste kriisi.[2]

Charles Darwini 1859. aastal ilmunud teos „Liikide tekkimine“ pakkus loodusliku seletuse liikide kujunemisele ning mõjutas arutelusid religioosse loomiskäsitluse ja teaduse vahekorra üle.[2] Evolutsiooniteooria omaksvõtmine ei tähenda siiski iseenesest ateismi, sest teaduslikku evolutsioonikäsitlust tunnustavad ka mitmed religioossed mõtlejad.[2]

20. sajandil kujunes ateism mitmesugustes filosoofilistes ja ühiskondlikes liikumistes, sealhulgas eksistentsialismis, humanismis ja loogilises positivismis.[2]

Bertrand Russell käsitles religioossete väidete põhjendatust ning eristas oma kirjutistes filosoofilist agnostitsismi praktilisest ateismist.[1]

A. J. Ayer ja teised loogilise positivismi esindajad uurisid religioossete väidete tähenduslikkust ning nende empiirilise kontrollimise võimalikkust.[2]

Jean-Paul Sartre käsitles ateistlikus eksistentsialismis inimese vabadust ja vastutust olukorras, kus moraalseid väärtusi ei põhjendata jumaliku autoriteediga.[2]

Ariane Sherine ja Richard Dawkins Ateismi Bussi kampaania avamisel

21. sajandi alguses suurenes avalik tähelepanu religioonikriitilisele liikumisele, mida hakati nimetama uusateismiks.[12]

Uusateismi tuntumate esindajate hulka kuuluvad Richard Dawkins, Sam Harris, Daniel Dennett ja Christopher Hitchens.[12]

Liikumisega seostatakse muu hulgas Harrise raamatut „The End of Faith“ (2004), Dennetti „Breaking the Spell“ (2006), Dawkinsi „The God Delusion“ (2006) ja Hitchensi „God Is Not Great“ (2007).[12]

Uusateistlikus kirjanduses pöörati erilist tähelepanu religioossete väidete tõenduslikule põhjendatusele ning religiooni ja teaduse vahekorrale.[12] Uusateismi on kritiseeritud religioossete traditsioonide liigse üldistamise pärast ning ka mõiste enda täpsus on olnud uurimiskirjanduses vaidluse all.[12]

Riiklik ateism

[muuda | muuda lähteteksti]

Riiklik ateism tähendab poliitikat, mille puhul riigivõim edendab ateistlikku maailmavaadet ning võib piirata religioossete organisatsioonide ja usklike tegevust.[13]

Riiklikku ateismi rakendati eriti 20. sajandi kommunistlikes riikides, kus marksism-leninismi käsitleti ametliku ideoloogiana.[13]

Nõukogude Liidus seoti ateistlik propaganda religiooni ühiskondliku mõju vähendamise ning kommunistliku maailmavaate kujundamisega.[13] Selleks kasutati haridussüsteemi, parteiorganisatsioone, ajakirjandust ja mitmesuguseid propagandakampaaniaid.[13]

Teaduslik ateism kujunes Nõukogude Liidus marksistlik-leninliku ideoloogia osaks, mille eesmärk oli esitada religiooni kriitikat teaduslikult põhjendatud maailmavaate kujundamisena.[14]

Religiooniloolane Atko Remmel on rõhutanud, et teadusliku ateismi teaduslikuks pidamine põhines suurel määral marksismi-leninismi käsitlemisel teadusliku teooriana, mitte tingimata kasutatud uurimismeetodite teaduslikul usaldusväärsusel.[14]

Riiklikku ateismi tuleb eristada ateismist kui individuaalsest filosoofilisest seisukohast, sest jumalasse mitteuskumine ei eelda religiooni keelustamist ega usklike õiguste piiramist.[15]

Ateism Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalooline areng

[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis on ateismi kujunemine seotud sekulariseerumise, religiooni ühiskondliku rolli muutumise ja Nõukogude okupatsiooni aegse religioonivastase poliitikaga.[13]

Ateismi ajaloolist arengut Eestis on uurinud religiooniloolane Atko Remmel, kelle tööd käsitlevad muu hulgas ateistliku propaganda institutsioone, religioonivastast poliitikat ja mittereligioosse maailmavaate kujunemist.[13]

Nõukogude periood

[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude okupatsiooni ajal sai ateismist ametliku riikliku ideoloogia osa ning religioossete organisatsioonide tegevust piirati mitmesuguste halduslike ja poliitiliste meetmetega.[13]

1958. aastal alanud religioonivastase kampaania käigus karmistati religiooni puudutavat seadusandlust ning loodi uusi ateistliku propaganda korraldamise üksusi.[13] Aastatel 1958–1964 kestnud kampaania eesmärk oli piirata religiooni mõju ühiskonnas ja tugevdada kommunistlikku maailmavaadet.[13]

Ateismipropagandiste valmistati ette parteiharidussüsteemis ja rahvaülikoolides ning religioonivastast selgitustööd korraldati ka haridus- ja kultuuriasutustes.[13]

Remmeli uurimuse kohaselt oli Eesti NSV teadusliku ateismi uurijate ring suhteliselt väike ning selle peamised uurimisteemad puudutasid religiooniajalugu, religioonisotsioloogiat ja nõukogulikke ilmalikke rituaale.[14]

Nõukogudeaegne ateism ei tähendanud alati kindlat filosoofilist veendumust jumala mitteolemasolus, sest religioosse tegevuse vähenemisega kaasnes ka inimeste ükskõiksus religioossete küsimuste suhtes.[16]

Tänapäeva Eesti

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti kuulub Euroopa riikide hulka, kus suur osa elanikkonnast ei pea omaks ühtegi religiooni.[17]

2021. aasta rahva ja eluruumide loenduse järgi ei pidanud 58% Eesti vähemalt 15-aastastest elanikest omaks ühtegi usku, 29% pidas mõnda usku omaks ning 13% ei soovinud küsimusele vastata.[17]

Võrreldes 2011. aasta rahvaloendusega suurenes ühtegi usku omaks mitte pidavate inimeste osakaal 54 protsendilt 58 protsendile.[17] Mõnda usku omaks pidavate inimeste osakaal püsis samal ajal 29% juures.[17]

Rahvaloenduse tulemusi ei saa siiski tõlgendada ateistide osakaaluna, sest küsimus puudutas religioosset kuuluvust, mitte otseselt jumala olemasolusse uskumist.[17]

Remmeli 2024. aastal avaldatud uurimuse järgi esineb Eesti mittereligioossuses põlvkondlikke erinevusi.[16] Vanemate põlvkondade mittereligioossus võib olla kujunenud kokkupuutest religiooniga, samal ajal kui keskealiste ja nooremate põlvkondade puhul võib olulisem olla religioosse kokkupuute puudumine.[16]

Demograafia

[muuda | muuda lähteteksti]

Ateistide arvu on keeruline täpselt määrata, sest uuringutes kasutatakse erinevaid ateismi, agnostitsismi ja mittereligioossuse määratlusi.[3] Seetõttu tuleb eristada inimesi, kes nimetavad end ateistiks, inimesi, kes ei usu jumalasse, ning inimesi, kes ei kuulu ühtegi religiooni.[3]

Pew Research Centeri 2025. aastal avaldatud uuringu järgi ei kuulunud 2020. aastal ligikaudu 1,9 miljardit inimest ehk 24,2% maailma elanikkonnast ühtegi religioossesse rühma.[18]

2010. aastal oli religioosselt mittekuuluvate inimeste osakaal 23,3%, mis tähendab, et see suurenes kümne aastaga ligikaudu ühe protsendipunkti võrra.[18]

Religioosselt mittekuuluvad inimesed moodustasid 2020. aastal maailma suuruselt kolmanda rahvastikurühma kristlaste ja moslemite järel, kui inimesi liigitati religioosse kuuluvuse alusel.[18]

Uuringus käsitletud rühm hõlmab nii ateiste, agnostikuid kui ka inimesi, kes ei samasta end ühegi religiooniga.[18] Seetõttu ei tähenda 24,2% suurune osakaal, et sama suur osa maailma elanikkonnast oleks ateistid.[18]

Pew Research Centeri uuringu järgi ei kuulunud 2020. aastal ligikaudu 25% Euroopa elanikest ühtegi religiooni.[19]

Aastatel 2010–2020 suurenes religioosselt mittekuuluvate eurooplaste osakaal ligikaudu seitsme protsendipunkti võrra, samal ajal kui kristlaste osakaal vähenes kaheksa protsendipunkti võrra.[19]

Üheks oluliseks muutuse põhjuseks oli religioosse kuuluvuse vahetamine, eriti kristliku taustaga inimeste loobumine religioossest enesemääratlusest.[19]

Ameerika Ühendriigid

[muuda | muuda lähteteksti]

Pew Research Centeri 2024. aasta uuringus moodustasid ateistid 17%, agnostikud 20% ning ühegi religioosse määratlusega mitte samastuvad inimesed 63% Ameerika Ühendriikide religioosselt mittekuuluvatest vastajatest.[3]

Sama uuring näitas, et 70% religioosselt mittekuuluvatest vastajatest uskus jumalasse või mõnda kõrgemasse jõudu.[7] See osutab, et religioosse kuuluvuse puudumine ei tähenda tingimata jumalasse või üleloomulikesse nähtustesse uskumise puudumist.[7]

Ateism ja moraal

[muuda | muuda lähteteksti]

Ateismi ja moraali vahekorra üle on filosoofias arutletud sajandeid ning üheks keskseks küsimuseks on, kas moraalsete normide põhjendamiseks on vajalik jumala olemasolu.[20]

Religioosne moraal

[muuda | muuda lähteteksti]

Mõnes religioosses eetikakäsitluses peetakse jumalat moraalsete kohustuste ja väärtuste lõplikuks aluseks.[20] Sellise lähenemise järgi võib moraalsete tõdede objektiivsus või nende põhjendatus sõltuda jumala olemasolust.[20]

Teistes religioossetes käsitlustes rõhutatakse aga, et inimene võib moraalseid põhimõtteid mõista ka mõistuse ja inimloomuse kaudu.[20]

Ilmalik eetika

[muuda | muuda lähteteksti]

Ateistlikud filosoofid on esitanud mitmesuguseid käsitlusi, mille järgi moraalsed kohustused ja väärtused ei vaja üleloomulikku põhjendust.[20] Sellised käsitlused võivad tugineda muu hulgas inimeste heaolule, õiglustundele, mõistusele või ühiselust tulenevatele kohustustele.[20]

Ilmalik humanism rõhutab inimese väärikust, vastutust ja võimalust kujundada eetilisi põhimõtteid ilma jumaliku autoriteedita.[20]

Ateism ei määra siiski iseenesest inimese moraalifilosoofilisi seisukohti, sest jumalasse mitteuskumisega võivad kaasneda erinevad arusaamad moraali olemusest ja põhjendatusest.[20]

Euthyphroni dilemma

[muuda | muuda lähteteksti]

Euthyphroni dilemma on Platoni dialoogist „Euthyphron“ pärinev filosoofiline probleem, mis käsitleb moraali ja jumaliku autoriteedi vahekorda.[20]

Dilemma seisneb küsimuses, kas miski on hea seetõttu, et jumal seda käsib, või käsib jumal seda seetõttu, et see on hea.[20]

Esimese võimaluse puhul tekib küsimus, kas moraal sõltub täielikult jumalikust tahtest, teise puhul aga võimalus, et moraalne headus on jumalikust käsust sõltumatu.[20]

Dilemma on mõjutanud nii religioosse eetika kui ka ateistliku moraalifilosoofia arengut.[20]

Ateism ja usuvabadus

[muuda | muuda lähteteksti]

Mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus kaitseb nii religioosseid kui ka mittereligioosseid veendumusi.[15]

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni inimõiguste komitee 1993. aasta üldkommentaari nr 22 järgi hõlmab kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikkel 18 teistlikke, mitteteistlikke ja ateistlikke veendumusi ning õigust mitte tunnistada ühtegi religiooni.[15]

See põhimõte kaitseb inimese õigust omada ja muuta oma usulisi või mittereligioosseid veendumusi, ilma et teda sunnitaks mõnda religiooni tunnistama või sellest loobuma.[15]

Usuvabaduse kaitse ei sõltu sellest, kas inimene on teist, ateist, agnostik või ei määratle oma maailmavaadet ühegi sellise mõiste kaudu.[15]

  1. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 "Atheism and Agnosticism". Stanford Encyclopedia of Philosophy. 22.03.2022. Vaadatud 11.11.2026.
  2. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 32 33 34 35 36 37 38 39 40 41 42 43 44 45 46 47 48 49 50 "Atheism". Internet Encyclopedia of Philosophy. Vaadatud 11.11.2026.
  3. 1 2 3 4 5 "Religious Nones in America: Who They Are and What They Believe". Pew Research Center. 24.01.2024. Vaadatud 11.11.2026.
  4. 1 2 3 4 "Atheism – Origin and History". Online Etymology Dictionary. Vaadatud 11.11.2026.
  5. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 A. B. Drachmann (1922). "Atheism in Pagan Antiquity". Project Gutenberg. Vaadatud 11.11.2026.
  6. 1 2 3 4 George H. Smith (1979). "Atheism: The Case Against God". Internet Archive. Vaadatud 11.11.2026.
  7. 1 2 3 "Are All Religiously Unaffiliated Adults in the US Nonbelievers?". Pew Research Center. 24.01.2024. Vaadatud 11.11.2026.
  8. 1 2 3 4 5 6 7 8 "Lokayata/Carvaka – Indian Materialism". Internet Encyclopedia of Philosophy. Vaadatud 11.11.2026.
  9. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 "The Problem of Evil". Stanford Encyclopedia of Philosophy. Vaadatud 11.11.2026.
  10. 1 2 3 4 5 "Hiddenness of God". Stanford Encyclopedia of Philosophy. 8.07.2022. Vaadatud 11.11.2026.
  11. 1 2 3 "Epicurus". Internet Encyclopedia of Philosophy. Vaadatud 11.11.2026.
  12. 1 2 3 4 5 Thomas Zenk (16.12.2013). "New Atheism". The Oxford Handbook of Atheism. Vaadatud 11.11.2026.
  13. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 Atko Remmel (2011). "Religioonivastane võitlus Eesti NSV-s aastail 1957–1990. Tähtsamad institutsioonid ja nende tegevus". Tartu Ülikool. Vaadatud 11.11.2026.
  14. 1 2 3 Atko Remmel (2010). "Ateism kui nõukogude teadus". Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi. Vaadatud 11.11.2026.
  15. 1 2 3 4 5 "Freedom of Thought, Conscience and Religion or Belief". Australian Human Rights Commission. 1.05.2013. Vaadatud 11.11.2026.
  16. 1 2 3 Atko Remmel (2024). "Mittereligioossus Eestis: põlvkondlik vaade". Usuteaduslik Ajakiri. Vaadatud 11.11.2026.
  17. 1 2 3 4 5 "Rahvaloendus. Usku omaks pidavate inimeste osakaal püsib muutumatuna, õigeusk on jätkuvalt levinuim". Statistikaamet. 2.11.2022. Vaadatud 11.11.2026.
  18. 1 2 3 4 5 "How the Global Religious Landscape Changed From 2010 to 2020". Pew Research Center. 9.06.2025. Vaadatud 11.11.2026.
  19. 1 2 3 "How Religious Groups' Sizes Changed in Europe, 2010–2020". Pew Research Center. 9.06.2025. Vaadatud 11.11.2026.
  20. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 "Moral Arguments for the Existence of God". Stanford Encyclopedia of Philosophy. 4.10.2022. Vaadatud 11.11.2026.
  • Julian Baggini. Atheism: A Very Short Introduction. Oxford University Press, 2003.
  • Richard Dawkins. The God Delusion. Bantam Press, 2006.
  • Antony Flew. The Presumption of Atheism and Other Philosophical Essays on God, Freedom, and Immortality. Barnes & Noble, 1976.
  • Michael Martin. Atheism: A Philosophical Justification. Temple University Press, 1990.
  • Michael Martin (toim). The Cambridge Companion to Atheism. Cambridge University Press, 2006.
  • Atko Remmel. „Ateism kui nõukogude teadus“. Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, 2010.
  • Atko Remmel. Religioonivastane võitlus Eesti NSV-s aastail 1957–1990. Tähtsamad institutsioonid ja nende tegevus. Tartu Ülikool, 2011.
  • Atko Remmel. „Mittereligioossus Eestis: põlvkondlik vaade“. Usuteaduslik Ajakiri, 2024.
  • George H. Smith. Atheism: The Case Against God. Prometheus Books, 1979.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]